Briti Antarktika territoorium on Ühendkuningriigi poolt taotletav Antarktika sektor, mis on Briti ülemereterritoorium. See on kolmnurk Antarktikas lõunapoolusest kuni 60° lõunalaiuseni 20° läänepikkuse ja 80° läänepikkuse vahel. Territoorium moodustati 3. märtsil 1962, kuigi Ühendkuningriik nõudis seda osa Antarktikast esimest korda 1908. aastal. Enne 1962. aastat hõlmas praegune territoorium kolm eraldi Falklandi saarte sõltuvust;

  • Graham Land
  • Lõuna-Orkney saared ja
  • Lõuna-Shetlandi saared.

Territoorium kattub Argentina ja Tšiili muude nõuetega Antarktise suhtes.

Territooriumil elab suures osas Briti Antarktika Uuringu ja teiste organisatsioonide poolt hallatavate ja hooldatavate uurimis- ja tugijaamade personal.

Ajalugu lühidalt

Briti huvi Antarktika vastu ulatub 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi algusesse. Esimene ametlik nõue antud piirkonna osas tehti 1908. aastal. Ametlikuks ülemereterritooriumiks kujunes ala 3. märtsil 1962, kui tehti administratiivne järjestus Falklandi saarte sõltuvuste alusel. Rahvusvahelise olukorra muutis oluliselt Antarktika leping (Antarctic Treaty) 1959. aastal, mis jõustus 1961. aastal ja mille eesmärgiks on säilitada Antarktika rahvusvahelise teadustöö ja rahu alana. Leping ei tühista olemasolevaid territooriuminõudeid, kuid külmutab nende tunnustamise ja keelab uute nõuete esitamise ning sõjalise tegevuse territooriumil.

Geograafia ja kliima

Briti Antarktika territoorium hõlmab Antarktika poolsaare (Graham Land) ning mitmeid lähisaarte gruppe nagu Lõuna-Orkney ja Lõuna-Shetlandi saared. Piirid on määratletud meridiaanidega 20°W ja 80°W ning lõunapoolusest kuni paralleelini 60°S. Ala on valdavalt kaetud jääga, kus liustikud, jääsambad ja mereline jää kujundavad maastikku. Kliima on polaarne: rannikualadel on suhteliselt leebem, märkimisväärne sulaperiood suvel, ent sisemaa poole liikudes muutub kliima äärmuslikumaks ja kuivemaks. Temperatuurid ja jäätingimused määravad suve- ja talveperioodil oluliselt juurdepääsu ja teadustöö võimalusi.

Uurimisjaamad ja teadustegevus

Territooriumil tegutsevad peamiselt Briti Antarktika Uuringu (British Antarctic Survey, BAS) ja partnerorganisatsioonide uurimis- ja tugijaamad. Peamised jaamad ja kohad, mida sageli mainitakse, on Rothera (tunnustatud talve- ja suvebaas ning logistiline keskust), Halley (tuntud atmosfääri ja kosmoseilmastiku uurimuste poolest), Signy (bioloogiline uurimisjaam) ja ajaloolised asukohad nagu Port Lockroy (muuhulgas kaitstud kultuurimäluobjekt). Mõned varasemad Briti jaamad on üle antud teistele riikidele (näiteks Faraday jaama üleminek Ukrainale), mis näitab rahvusvahelist koostööd ja muutusi baasivõrgustikus.

Teadustöö hõlmab glatsioloogia, meteoroloogia, ookeanograafia, bioloogia (näiteks pingviinide ja mereliste elustike uuringud), atmosfääriuuringud ning kliimamudeleid. Paljud uuringud on pikaajalised seeriad, mis annavad väärtuslikku infot globaalsete kliimamuutuste ja meresüsteemide kohta.

Haldus ja rahvusvaheline õigus

Briti Antarktika territooriumi õiguslik ja administratiivne korraldus on osa Ühendkuningriigi ülemereterritooriumide süsteemist. Samas reguleerib suurt osa tegevusest Antarktika leping ja sellega seotud protokollid, eriti Madridis 1991. aastal vastu võetud keskkonnaprotokoll (Protocol on Environmental Protection), mis keelab mineraalide välja kaevandamise ja seab ranged keskkonnakaitse nõuded.

Nagu eespool mainitud, kattub Briti nõue osa Tšiili ja Argentina nõuetega Antarktika suhtes. Kuigi riigid hoiavad endiselt ajaloolisi territoriaalseid pretensioone, tagavad Antarktika leping ja rahvusvaheline koostöö, et ala jääb peamiselt teaduse ja looduskaitse sihtkohaks.

Loodus ja elusloodus

Kuigi tingimused on karmid, on piirkond elurikkuse poolest mitmekesine rannikualadel ja saartel. Levinud on erinevad pingviiniliigid (nt Adélie, kirju- ja juurdepüügipinnal pingviiniliigid sõltuvad konkreetsest alast), hülged, mitmed vaalaliigid ning rohkelt merelinde. Taimkatteks on peamiselt samblad, samblikud ja mõned õistaimed väikestes sulaperioodiga lahtedes. Mere ökosüsteem on rikas planktoni, kalade ja selgrootute poolest, mis moodustavad aluse toiduahelale.

Ligipääs, logistika ja turism

Ligipääs Briti Antarktika territooriumile toimub peamiselt teaduslaevade ja spetsiaalsete lennuoperatsioonide kaudu. Rothera ja teised jaamad toimivad logistikakeskustena, kust korraldatakse väliuurimisi ja varustustarnet. Talveperioodil on juurdepääs raskendatud jää ja äärmuslike ilmastikuolude tõttu.

Turism Antarktikale on kasvanud, kuid enamik külastusi piirdub rannikualade ja kindlate saartega. Kõik külastused peavad järgima Antarktika lepingu ja keskkonnaprotokolli nõudeid ning sageli nõutakse eelnevat koordinatsiooni ja luba vastavatelt ametivõimudelt.

Kaitse ja keskkonnapoliitika

Antarktika lepingukogukond ja Madridí protokoll sätestavad ranged keskkonnanõuded uurimisjaamadele, ekspeditsioonidele ja külastustele. Paljud alad on määratud kaitstavateks või piiratud ligipääsuga, et säilitada tundlikke elupaiku ja kultuuriväärtusi. Samuti viiakse läbi jäätmete vähendamise ja kõrvaldamise programme ning rangeid bioohutuse meetmeid, et vältida võõrliikide sissetoomist.

Tähtsus ja tulevik

Briti Antarktika territoorium on teaduse, kliimauuringute ja rahvusvahelise koostöö oluline ala. Selle tulevik sõltub nii rahvusvahelisest poliitikast kui ka globaalsetest keskkonnaprobleemidest — eriti kliimamuutusest ja meresüsteemide muutustest. Antarktika roll globaalsete protsesside uurimisel tõstab selle piirkonna olulisust teadus- ja looduskaitseprioriteetide seas.

Lisateave ja spetsiifilised ajalugu, jaamade kirjeldused ning looduskaitsepraktikad on kättesaadavad Briti Antarktika Uuringu (BAS) ja Antarktika lepingu osapoolte avalike ressursside kaudu.