Briti ülemereterritoorium on üks neljateistkümnest territooriumist, mida Ühendkuningriik peab oma suveräänsuse alla kuuluvaks, kuid mis ei ole osa Ühendkuningriigist endast. Need territooriumid asuvad eri maailma paikades ja nende poliitiline-õiguslik staatus võib olla väga erinev – alates peaaegu täieliku isevalitsusega piirkondadest kuni täielikult Ühendkuningriigi haldusradahasse kuuluvaile baasidele või asustamata aladele.

Määratlus ja staatus

Terminit kasutab Ühendkuningriik kirjeldamaks territooriume, mille üle tal on suveräänsuse nõue, kuid mis on eraldi Ühendkuningriigi territoriaalsest koosseisust. Enne 1981. aastat nimetati neid tavaliselt kolooniadeks või kroonikakolooniadeks. Ajalooliselt on nimetus ja staatus muutunud: 1983. aasta ümberstruktureerimisest sai laialdaselt kasutatav nimetus „British Dependent Territories“ ning alates 2002. aastast kasutab Suurbritannia ametlikult määratlust „British Overseas Territories“ ehk Briti ülemereterritooriumid.

Ühendkuningriik vastutab enamikus küsimustes – eelkõige välissuhetes, kaitses ja lõppkujul seadusandluse alusel määratud reservaatõigustes –, kuid paljud territooriumid omavad oma valitsust ja seadusandlust kohaliku omavalitsuse tasandil. Kohalikke esindusi juhib tavaliselt Ühendkuningriigi poolt määratud kuvernöri või kõrge esindaja, kellel on teatud volitused järelevalve tagamiseks.

Erinevus krooni sõltuvuste ja teiste staatusvormide vahel

Jersey, Guernsey ja Mani saar kuuluvad küll Briti krooni suveräänsete õiguste alla, kuid on põhiseaduslikult Ühendkuningriigiga erilisemas suhtes ja liigitatakse pigem krooni sõltuvusteks (Crown dependencies) kui ülemereterritooriumideks. Krooni sõltuvustel on laiem autonoomia ning nende suveräänsussuhe Ühendkuningriigiga on erinev.

Territooriumid ja krooni sõltuvused erinevad ka Rahvaste Ühendusest, mis on endiste Briti kolooniate vabatahtlik poliitiline ja ajalooline ühendus. Samuti tuleb eristada kolooniate, protektoraatide, kaitstud riikide ja dominiikide mõisteid: protektoraadid ja kaitstud riigid olid tihti Briti kontrolli all, kuid formaalselt iseseisvad; dominiigid olid aga iseseisvad riigid, mis pärast 1931. aasta Westminsteri statuuti moodustasid koos Ühendkuningriigiga võrdse suveräänsusega osa impeeriumist/Commonwealthist.

Ajalooline taust ja olulisemad õiguslikud muudatused

  • 19. ja 20. sajandil moodustus ülemaailmne Briti imperium, kus eri tüüpi haldusüksused (kolooniad, kroonikolooniad, protektoraadid, dominiigid) eksisteerisid kõrvuti.
  • Kroonikolooniaid, nagu Hongkong, haldas otse kroon ilma kohaliku laia autonoomiata; vastukaaluks olid näiteks isevalitsetud kolooniad nagu Bermuda, kus oli märksa rohkem kohaliku omavoli.
  • British Nationality Act 1981 ja sellele järgnenud rakendused muutsid 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses rahvuspoliitikat: loodi eraldi kodakondsusklassid ning 2002. aasta British Overseas Territories Act andis enamikule ülemereterritooriumide elanikele täiendava Briti kodakondsuse.
  • Kaasaegne dekoloniseerimine on tähendanud iseseisvumist mitmele varasemale territooriumile, ent mõned territooriumid on valinud säilitada seoses Ühendkuningriigiga tiheda sideme (nt Gibraltar, Falklandi saared), sageli rahvahääletuste kaudu.

Juhtimine ja õigused

Briti ülemereterritooriumide juhtimispraktika varieerub:

  • Mõned territooriumid omavad suurt autonoomiat, oma parlamenti ja õigussüsteemi ning Ühendkuningriigi roll piirdub peamiselt kaitse ja välissuhetega.
  • Mõned on väiksemad ja majanduslikult seotud peamiselt finantsteenuste, turismi või maksupoliitikaga (näiteks Cayman Islands, British Virgin Islands).
  • Mõni on militaar-kasutuses või asustatud vähesel määral (näiteks Akrotiri ja Dhekelia Küprosel või Briti India ookeani territoorium – Chagos).
  • Elanike õigused on aja jooksul muutunud: enamik territooriume elanike on saanud 2002. aasta aktiga Briti kodakondsuse, kuid erandeid ja keerukaid asjaolusid (nt Chagose saarte küsimus) esineb.

Näited ja tänased vaidlused

Briti ülemereterritooriumid hõlmavad eri olukordi: mõnel on suveräänsusvaidlusi (Gibraltar Hispaania suhtes; Falklandi saared Argentina nõudmise tõttu), mõni territoorium on vaidluse all rahvusvahelise õiguse tasandil (Briti India ookeani territooriumi ehk Chagose saarte staatus ning saarte elanike ümberasustamine) ning mõni on praktiliselt asustamata (nt Briti Antarktika territoorium, mille suhtes kehtib Antarktika lepingu sätete tõttu eritingimused).

Nimekiri (näited) — Briti ülemereterritooriumid

Ühendkuningriigi käsutuses on kokku 14 ülemereterritooriumi. Nende hulka kuuluvad (näited, mitte linkidena):

  • Anguilla
  • Bermuda
  • Briti Antarktika territoorium
  • Briti India ookeani territoorium (Chagos)
  • Briti Neitsisaared (British Virgin Islands)
  • Cayman Islands
  • Falklandi saared
  • Gibraltar
  • Montserrat
  • Pitcairn Islands
  • Saint Helena, Ascension ja Tristan da Cunha (loetakse ühena)
  • South Georgia and the South Sandwich Islands
  • Turks ja Caicos Islands
  • Akrotiri ja Dhekelia (suveräänsed baasiüksused Küprosel)

Oluline märkida

Kuigi need territooriumid asuvad sageli kaugel Ühendkuningriigist, mõjutavad arengud seal Briti välis- ja sisejulgeolekupoliitikat, rahvusvahelisi suhteid ning õiguslikke arutelusid dekoloniseerimise, enesemääramise ja inimõiguste teemadel. Kui arutada ülemereterritooriumide staatust, on oluline eristada neid krooni sõltuvustest (nt Jersey, Guernsey, Mani saar) ning mõista ajaloolisi ja õiguslikke erinevusi võrreldes kolooniate, protektoraatide ja dominiikidega.