Kivisöepallid
Kivisöepallid on permineraliseerunud eluvormid, mis on täis kaltsiumi, magneesiumi ja mõnikord raudsulfiidi. Need on tavaliselt ümmarguse kujuga. Söekuulid ei ole valmistatud kivisöest, kuigi neil on nimetus "söekuulid".
1855. aastal leidsid kaks inglise teadlast, Joseph Dalton Hooker ja Edward William Binney, Inglismaal kivisöekuulid. Seetõttu tehti söekuulide esialgne uurimine Euroopas. Põhja-Ameerikas leiti ja identifitseeriti söekuulid 1922. aastal. Pärast seda on kivisöekuuli leitud ka teistes riikides ja nende tekkimise kohta on esitatud mitmeid teooriaid.
Marie Stopes ja D.M.S. Watson uurisid ka söekuuliproove. Nad nõustusid, et kivisöekuulid moodustusid kohapeal. Samuti lisasid nad, et kivisöekuuli moodustumiseks oli vajalik koostoime merekeskkonnaga.
Kivisöekuulid on söekihis üle Põhja-Ameerika ja Euraasia. Põhja-Ameerikas on kivisöekuulid rohkemates kohtades kui Euroopas. Vanimad kivisöekuulid on leitud Saksamaalt ja endisest Tšehhoslovakkiast.
1962. aastal leidsid Sergius Mamay ja Ellis Yochelson Põhja-Ameerika kivisöekuulides märke mereloomade jäänustest.
Orgaanilise materjali säilimise kvaliteet sõltub matmisprotsessi kiirusest ja enne permineraliseerumist toimuva kokkusurumise astmest. Üldiselt on kiire matmise ja vähese lagunemise ning surve all olevate jäänuste kivisöekuulide säilivusaste kõrgem. Enamikus söekuulides leiduvatel taimede jäänustel on siiski mitmesuguseid lagunemise ja kokkuvarisemise märke.
Söepall
Sir Joseph Dalton Hooker, kes koos Edward William Binneyga oli esimene, kes teatas söekuulide kohta
Analüüs
Õhulõige oli varajane menetlus, mida kasutati kivistunud materjali analüüsimiseks kivistunud kivimites. Kuul lõigati teemantlõikega õhukesteks sektoriteks. Seejärel tasandati ja lihviti see abrasiiviga. Seejärel uuriti seda mikroskoobi all. Seda menetlust teostasid Hooker ja Binney. Vajalik aeg ja saadud proovide kehv kvaliteet viisid mugavama meetodi kasutuselevõtmiseni.
Uut meetodit, mida kasutati esmakordselt 1928. aastal, nimetatakse "vedelaks koorimistehnikaks".
Seotud leheküljed
- Fossiil
- Kivistunud puit
Küsimused ja vastused
K: Mis on söepall?
V: Söepall on permineraliseerunud eluvorm, mis sisaldab kaltsiumi, magneesiumi ja aeg-ajalt raudsulfiidi. Nad on tavaliselt ümmarguse kujuga ja vaatamata nimele ei ole nad valmistatud kivisöest.
K: Kes avastas söepallid?
V: 1855. aastal leidsid kaks inglise teadlast, Joseph Dalton Hooker ja Edward William Binney, Inglismaal kivisöepallid. Marie Stopes ja D.M.S. Watson uurisid hiljem ka söekuuliproove.
K: Kus võib leida kivisöepalle?
V: Kivisöekuuli võib leida kivisöekivide ladestikes kogu Põhja-Ameerikas ja Euraasias, kusjuures Põhja-Ameerikas on neid rohkem kui Euroopas. Vanimad kivisöekuulid leiti Saksamaal ja endises Tšehhoslovakkias.
K: Kuidas sõltub säilimise kvaliteet matmisprotsessist?
V: Orgaanilise materjali säilimise kvaliteet sõltub matmisprotsessi kiirusest ja kokkusurumise astmest enne permineraliseerumist. Üldiselt on kiirelt ja vähese lagunemise ja survega matmisest saadud kivisöekuulide säilivusaste kõrgem võrreldes aeglasema matmise või suurema lagunemise/urvega enne permineraliseerumist.
K: Millised teooriad on olemas söekuulide tekkimise kohta?
V: Alates nende esmakordsest tuvastamisest 1922. aastal on nende tekkimise kohta esitatud mitmeid teooriaid; Marie Stopes ja DMS Watson nõustusid siiski, et nende tekkimiseks on vajalik vastastikmõju merekeskkonnaga ja nende moodustumine "in situ".
K: Mida leidsid Sergius Mamay ja Ellis Yochelson Põhja-Ameerika söepallide uurimisel?
V: 1962. aastal leidsid Sergius Mamay & Ellis Yochelson Põhja-Ameerika kivisöekuulide uurimisel märke mereloomade jäänustest.
