Columbine'i keskkooli veresaun toimus 20. aprillil 1999. aastal Denveri lähedal Colorado osariigis Littletonis asuvas Columbine'i keskkoolis. Tegemist oli kombineeritud koolitulistamise ja pommiplahvatuse katsega, mille korraldasid 18-aastane Eric Harris ja 17-aastane Dylan Klebold, kes olid mõlemad kooli õpilased. Nad mõrvasid 12 õpilast ja ühe õpetaja, kasutades mitut erinevat relva. Kümme mõrva juhtus kooli raamatukogus, kus nad seejärel end oma relvadega tapsid.
Enne tulistamist olid nad paigutanud kooli sööklasse kaks suurt propaanpommi, mis oleksid võinud põhjustada palju suurema hukkunute arvu, kuid ei plahvatanud. Samuti jätsid nad kooli parklasse kaks autopommi, mis pidid sihtima esmareageerijaid ja uudistereportereid, kuid ka need ei plahvatanud. Lisaks kasutasid nad torupomme ja molotov-kokteile, millest osa süttisid või plahvatasid – õnneks nende pommide kasutamisest ei põhjustatud veresauna ajal täiendavat surmajuhtumit.
Juhtumi tõsidus ja otsene tagajärg: sündmus oli üks esimesi rahvusvaheliselt laialdaselt kajastatud kooliveresaunu Ameerika Ühendriikides ning kuni 2007. aasta Virginia Techi veresaunani oli see juhtum kõige suurema surmaga koolis toimunud rünnak. Columbine tõi kaasa hulga otse- ja kaudmõjusid: politsei taktika ja esmareageerimise kriitika (viivitused ruumidesse sisenemisel), kiirabi- ja päästetööde korralduse ülevaatamise ning koolide turvaprotokollide ja „active shooter” koolituste kiire leviku.
Pikaajalised mõjud ja ühiskondlik arutelu: Columbine käivitas Ameerika ühiskonnas ja rahvusvaheliselt laiaulatusliku arutelu teemadel nagu relvaseadused, koolikiusamine, vaimne tervis, sotsiaalmeedia ja meedia mõju, vägivaldsed filmid ja videomängud ning noorte radikaliseerumine. Juhtumist algasid uurimised, mis püüdsid mõista ründajate motiive, planeerimist ja sotsiaalset tausta; samuti tekkisid mälestusüritused ja -paigad, kus austati hukkunuid ja toetati ellujääjaid ning nende peresid.
Tagajärgede hulka kuulusid ka õiguslikud ja poliitilised sammud: koolide turvameetmete tugevdamine, suurenenud tähtsus koolipsühholoogiale ja kriisiabi pakkumisele, muudatused juhtumite raportimises ning laiem avalik rõhk ennetustööle. Columbine'i sümboolne mõju avaldus ka kultuuris — sündmusest on tehtud arvukalt dokumentaale, raamatuid ja analüüse, mis püüavad selgitada nii rünnakute läbiviimist kui ka ühiskondlikke reaktsioone.
Ellujäänutele ja peredele mõju: paljud sel päeval kohalviibinud olid psühholoogiliselt ja füüsiliselt traumaatiliselt mõjutatud; koolis ja kogukonnas alustati pikaajalisi tugiprogramme ning mälestustalitusi. Columbine'i juhtum tuletas tugevalt meelde vajaduse varajase sekkumise, vaimse tervise toe ning koolikeskkonna turvalisuse järele, et ennetada sarnaseid tragöödiaid tulevikus.
Kuigi Columbine ei olnud esimene koolivägivalda juhtum, sai sellest läbiv teema, mis mõjutas turvameetmeid, kriisireageerimist ja avalikku arutelu üle kogu maailma ning jätkab ka aastakümneid hiljem arutelusid selle kohta, kuidas paremini ära hoida koolivägivalda ja toetada ohvreid ning ennetustööd.
