Loomade kurameerimine on käitumine, mille abil erinevad liigid valivad oma partnereid paljunemiseks. Tavaliselt alustab kurameerimist isane; emane hindab ja valib edasi selle põhjal, kas isase „sooritus” näib talle sobiv. Kurameerimine aitab nii partneri leidmisel kui ka sobiva partneri geneetilise ja tervisliku sobivuse hindamisel.
Paljudel loomadel on paaride valimise rituaalid, mis võivad olla väga erineva keerukusega. Laanelind on selleks klassikaline näide: isane ehitab ja kaunistab kogutud esemetest „lava” ega meeldi lihtsalt ilus välimus, vaid ka oskus paigutada esemed nõuab õiget „oskust”. Teise näitena toob tekst välja „suur-karvalane”, kelle kurameerimistantse kirjeldas esimesena Julian Huxley. Kurameerimine võib hõlmata keerukaid tantse või puudutusi, häälitsusi, visuaalseid mänglevaid elemente, laulu, lõhnasignaale või ka agressiivsemaid võitlusi teiste isastega.
On liike, kus paarid jäävad kokku pikka aega või eluks ajaks. Näiteks mõnede röövlindude puhul — nagu tekstis mainitud „suur-konnakotkas” — moodustavad paarid pikaajalise partnerluse: neil esinevad paaristumistantsud kogu paaritusperioodi ja poegade kasvatamise ajal. Kui paarid ajutiselt lahku lähevad, võivad nende taasühinemisest saada intensiivsed ja väljendusrikkad tantsud. Selliseid rutiine on eri liikidel erinevates elutingimustes palju. Kogu see käitumine on pärilik, kuigi üksik lind mäletab koha ja partneri püsivalt.
Miks kurameerimine on oluline
Kurameerimine on osa seksuaalsest valikust — protsessist, mille kaudu valitakse partnerid vastavalt omadustele, mis suurendavad järglaste ellujäämise ja paljunemisedu tõenäosust. See aitab:
Erinevad signaalid ja strateegiad
Kurameerimiseks kasutatavad signaalid sõltuvad liigi sensoorsetest võimetest ja elupaigast. Levinumad signaalid on:
Mõnel liigist on rollide vahetus: näiteks on liike, kus emane teeb aktiivsema lähenemise ja isased valivad, või kus isased pakuvad ressursse (nt pesa) ja emane valib. On ka „lekke” (inglise keeles lekking) süsteeme, kus isased kogunevad ühisele väljale ja esitlevad end, et emased saaksid valida.
Näited eri rühmadest
Kurameerimine ei ole ainult kõrgemate ajukoorega liikide atribuut. Ka putukad ja selgrootud võivad omada keerukaid rituaale. Näiteks isased Drosophila kärbsed teevad keerukaid tantsusid ja täpsustavad käitumist emase ees: kui tants ei ole selle liigi jaoks „õige”, keeldub emane paaritumast. Uuringud näitavad, et kui isane kannab mutatsiooni, mis häirib tantsu, ei saa ta edukalt paarituda — emasloomad lükkavad ta tagasi. Selline käitumine aitab emastel valida partnereid, kelle geenid on kvaliteetsemad või bioloogiliselt sobiv järglastele. Drosofiilad ei ole ainsad putukad, kellel on keerulised paarumisrituaalid — sarnased strateegiad esinevad ka teistes selgroogsetes ja selgrootutes.
Kulud, riskid ja evolutsioonilised seletused
Kõik väljapanekud ja signaalid ei tule ilma kuludeta: nad nõuavad energiat, suurendavad kiskjate tähelepanu ja võivad vähendada liikuja ellujäämist. Evolutsiooniline teooria püüab selgitada, miks sellised kulukad omadused siiski säilivad. Peamised seletused hõlmavad:
Kokkuvõte
Kurameerimine on mitmekesine ja olulisi funktsioone teeniv käitumine, mille kaudu loomad valivad partnereid, suhtlevad potentsiaalsete paaridega ning annavad signaale oma kvaliteedi ja sobivuse kohta. See nähtus esineb paljudes taksonoomilistes rühmades — lindudest ja imetajatest kuni putukate ja teiste selgrootuteni — ja on tähtis nii bioloogilise mitmekesisuse kui ka liigi kohanemisstrateegiate mõistmisel.
