Denisovlased (Denisova hominiinid): avastus, DNA ja päritolu

Denisovlased (Denisova hominiinid): avastus Altai koopast, DNA-analüüs, päritolu ja nende pärand tänapäeva inimeste genoomis — uurimus, mis muutis inimkonna evolutsiooni lugu.

Denisovlased ehk Denisova hominiinid on arhailised inimesed perekonnast Homo. Tegemist võib olla väljasureva liigi või alamliigiga. Kuigi leiud on harvad, on denisovlaste olemasolu ja tähtsus inimeste evolutsioonis selgelt tuvastatud eelkõige DNA-analüüside kaudu.

Avastused ja koopa kontekst

Denisovlased avastati esimest korda 2010. aasta märtsis Siberis Altai mägedes asuvas Denisova koopas. See koobas on olnud inimrühmade kohtumis- ja elupaik mitmel perioodil; seal on leide, mis viitavad nii neandertallaste kui ka tänapäeva inimeste kohalolule erinevatel aegadel. Koopast on leitud luufragmente, hambajäänuseid, kiviaja tööriistu ning ehteid, mis näitavad, et piirkond oli olulise kultuurilise tegevusega paik.

Fossiilid ja vanus

Esimene leitud fossiil oli nooruki naissoost sõrmeluu fragment. See isend elas ligikaudu 41 000 aastat tagasi vastavalt otsesele dateerimisele. Hiljem on koopast ja teistest paikadest tuvastatud veel mõningaid luujääke (nt molaarid, varasemad fragmendid) ning erakordne leid on ka nn "Denny" — indiviid, kelle genoom näitas, et üks vanematest oli neandertallane ja teine denisovlane (hübriid).

DNA ja genoomi tulemused

Sõrmeluu mitokondriaalne DNA (mtDNA) näitas, et see oli geneetiliselt erinev nii neandertallastest kui tänapäeva inimestest. Varsti pärast seda õnnestus Denisova indiviidi tuumagenoom järjestada—see näitas, et denisovlased moodustavad inimese sugupuu eraldi haru, mis oli küll lähedasem neandertallastele kui tänapäeva inimestele, kuid siiski eristatav.

Olulised järeldused genoomi analüüsidest:

• Denisovlaste ja neandertallaste järeline hargnemine on tekitanud kaks lähestikku asetsevat, kuid siiski eri rühma.
• Mitokondriaalne DNA viitas väga varajasele lahknemisele (hõlmates ka hinnanguid, mis ulatuvad kuni ~1 miljoni aasta taha), kuid tuumagenoomide põhjal on tavaline hinnang neandertallaste ja denisovlaste ühisele esivanemale daha hilisem — tõenäoliselt mõnesajatu tuhande aasta suurusjärgus. See erinevus näitab, et mtDNA ja tuumagenoom annavad vahel erinevat ajaloolist informatsiooni.
• Denisovlaste genoomis on selgead evidents introgresseerumisest (ristumise jälgedest) nii neandertallaste kui mitmete kaasaegsete inimgruppide genoomides.

Denisovlaste pärand tänapäeva inimestes

DNA-analüüsid on näidanud, et osa tänapäeva inimestest kannab denisovlaste pärandit. Erinevates populatsioonides esineb seda osa erinevalt:

• Melaneesia ja Austraalia põlisrahvaste (Austraalia aborigeenide) populatsioonides on hinnanguliselt umbes 3–5% denisovlaste päritolu genoomist.
• Paapua elanike hulgas on mõned uuringud näidanud kuni ~6% denisovlaste pärandit.
• Lisaks on leitud väiksemaid denisovlasetaolise päritolu jäänuseid ka mõnedes Aasia populatsioonides, mis viitab sellele, et introgresseerumine toimus mitmel korral ja erinevate denisovlaste sugupuude vahel.

Praktiline näide denisovlaste pärandist on Tibetis levinud geenivariant EPAS1, mis suurendab kohanemist suure kõrgusega — see variant pärineb denisovlaste-laadsest allikast ning aitas tõenäoliselt tibetlastel kohaneda vajalike hapnikutingimustega.

Päritolu ja evolutsioonilised suhted

Genoomitudengud näitavad, et modernsete inimeste, neandertallaste ja denisovlaste sugupuudel oli keeruline ajalugu. Mõned punktid kokku võetult:

• Mitokondriaalne DNA võib näidata väga varajast lahknemist (võib ulatuda miljoni aasta ringi), kuid tuumagenoomide analüüs pakub tavaliselt nooremaid hindeid — neandertallaste ja denisovlaste viimane ühine sugulane võis elada mõnesajatu tuhande aasta eest.
• Denisovlased võivad olla Aafrikast rännanud Homo-juurte hilisemaid harusid või nendega seotud rühmade toote, kuid täpne seos teiste Aasia Homo-rühmadega (nt Homo erectus) on keeruline ja osaliselt ebaselge.
• Arheoloogilised ja biomolekulaarsed andmed viitavad, et Denisova koobas ja selle ümbrus olid pikaajalise rändeteede ja risti-kohtumise alaks eri hominiinide vahel.

Morfoloogia ja kultuurilised tunnused

Fossiilide napidus tähendab, et denisovlaste välimuse ja füüsiliste tunnuste kohta on vähe kindlaid andmeid. Leitud hambad on üldiselt suured ja luufragmendid ei võimalda täielikku rekonstruktsiooni. Samas viitavad koopast leitud tööriistad ja luksusesemed (nt peen metallivaba ehtena tõlgendatud esemed, saanud tähelepanu) sellele, et denisovlased kasutasid kohalikke kiviaja tehnoloogiaid ja võisid omada keerukamat käelist oskust ja kultuurilist käitumist.

Järeldus

Denisovlased on oluline ja omapärane osa inimeste evolutsiooniajaloost. Kuigi nende fossiilne jääde on väike, andis DNA-tehnoloogia võimaluse tuvastada eraldi hominiinirühm, mõista nende suhteid neandertallaste ja tänapäeva inimestega ning näha, kuidas nad on jätnud pärandit tänapäeva inimeste genoomidesse. Uued leiud ja täiustuvad meetodid (sh paleoproteoomika ja paremad dateerimistehnikad) võivad tulevikus anda veel selgema pildi nende levikust, elupaikadest ja elustiilist.

Küsimused ja vastused

K: Kes on denisovlased?

K: Kus avastati denisovlased?

K: Millised teised hominiinid elasid Denisova koopas?

Küsimus: Millal elas nooruke emane Denisovan?

K: Kui suur osa melaneeslaste ja Austraalia aborigeenide DNA-st pärineb Denisovani inimestelt?

K: Mida näitab mtDNA analüüs denisovlaste päritolu kohta?

K: Millal oli tänapäeva inimestel, neandertallastel ja Denisova hominiinidel viimati ühine esivanem?

Otsing