Domeeninimede süsteem (DNS): mis see on ja kuidas see Internetis töötab

Domeeninimede süsteem (DNS): kuidas DNS teisendab veebiaadressid IP-aadressideks, tööpõhimõtted, turvalisus ja RFC-id — selge juhend Interneti toimimisest.

Autor: Leandro Alegsa

22-10-2025 17:57

Domeeninimede süsteem (DNS) on süsteem, mida kasutatakse arvuti hostinime teisendamiseks IP-aadressiks Internetis. Näiteks kui arvutil on vaja suhelda veebiserveriga example.net, vajab arvuti veebiserveri example.net IP-aadressi. DNS-i ülesanne on muuta hostinimi veebiserveri IP-aadressiks. Seda nimetatakse mõnikord Interneti telefoniraamatuks, sest see teisendab veebisaidi nime, mida inimesed teavad, numbriks, mida Internet tegelikult kasutab.

DNS on määratletud RFC-dokumentides (Request for Comments). Need on tehnilised dokumendid arvutivõrkude kohta. DNS on peamiselt määratletud RFC 1034 ja RFC 1035 abil. On olemas hilisemad RFC-d, mis määratlevad süsteemi muudatusi ja lisafunktsioone (näiteks DNSSEC, DoH ja DoT).

Kuidas DNS töötab (ülevaade)

Lihtsustatud järjestus, kuidas brauser leiab domeeni IP-aadressi:

Kasutaja sisestab brauserisse aadressi example.net.
Brauser küsib oma operatsioonisüsteemi või süsteemi poolt seadistatud DNS-resolveri (tavaliselt Interneti-teenuse pakkuja või avalik DNS) IP-aadressi.
Kui resolveril on vastav vaste vahemälus (cache), tagastatakse see kohe. Kui mitte, alustab resolver päringut DNS-hierarhias: esmalt küsitakse root-nimeserverilt, seejärel vastava TLD-nimeserverilt (nt .net) ja lõpuks domeeni autoritatiivselt nimiserverilt.
Autoritatiivne nimiserver annab vastava DNS-kirje (nt A- või AAAA-kirje), mille resolver edastab kliendile ja mis võimaldab ühenduse loomist IP-aadressi kaudu.

DNS-i peamised komponendid

Root-nimiserverid – ülemaailmne tipptase, mis suunavad päringud edasi sobivale TLD-nimiserverile.
TLD-nimiserverid – haldavad kõrgtaseme domeene nagu .com, .org, .ee jne ning viitavad autoritatiivsetele nimiserveritele.
Autoritatiivsed nimiserverid – hoiavad tegelikke DNS-kirjeid konkreetse domeeni kohta ja annavad lõplikku teavet.
DNS-resolverid – vahendavad kliendi päringuid DNS-hierarhias (rekursiivsed resolverid teevad kogu töö kliendi eest).

Tüüpilised DNS-kirjed

A – suunab domeeni IPv4-aadressile (näide: 93.184.216.34).
AAAA – suunab domeeni IPv6-aadressile.
CNAME – alias (nn kanoniline nimi), mis suunab ühe domeeni teise nimele.
MX – määrab e-posti serverid, mis vastu võtavad domeeni posti.
TXT – sisaldab vabatekstilisi andmeid, sageli kasutusel SPF-, DKIM- ja muud autentimisreetastena.
NS – loetleb autoritatiivsed nimiserverid domeeni jaoks.
PTR – pöörd-aadressi (reverse DNS) kirje, mis suunab IP-aadressi tagasi domeeninimele.

Vahemälu ja TTL

Iga DNS-kirje sisaldab TTL-väärtust (Time To Live), mis määrab, kui kaua resolverid võivad vastust vahemälus hoida. Vahemälu vähendab võrgukoormust ja kiirendab vastuseid, kuid muudatused DNS-kirjeldes võivad levitada aeglaselt, kuni TTL aegub. Seetõttu tuleb DNS-kirjeid muutes arvestada TTL-i ja leviku (propagation) ajaga.

Turvalisus ja privaatsus

DNSSEC – lisab DNS-i digitaalallkirjastuse, mis aitab vältida DNS-i võltsimist (spoofing) ja tagada, et vastus pärineb autoritatiivsest allikast.
DoH (DNS over HTTPS) ja DoT (DNS over TLS) – krüpteerivad DNS-päringud, suurendades privaatsust ja raskendades kolmandate osapoolte pealtkuulamist.
Siiski ei lahenda krüpteerimine kõiki privaatsus- või turvariske: DNS-i operaator võib siiski päringuid logida ja kurjategijad võivad kasutada DDoS-ründeid DNS-infrastruktuuri sihtides.

Levinud probleemid ja haldus

DNS-i riketel võivad olla suured tagajärjed: veebilehed muutuvad kättesaamatuks või e-post ei tööta.
Muudatuste levimine võib kesta mitu tundi või isegi päevi, sõltuvalt TTL-ist ja vahemälust.
Turvalisuse tagamiseks kasutatakse tihti mitut autoritatiivset nimiserverit, DNSSEC-i ja kaasteenuseid (näiteks kardan sihtmärkide vastu mitmekordset teenusepakkujat).
Täpsemaks probleemide diagnoosimiseks kasutatakse tööriistu nagu dig, nslookup ja veebipõhised DNS-analüsaatorid.

Kokkuvõttes on DNS Interneti toimimise üks põhialuseid: see muudab inimloetavad nimed masinloetavate aadressideks, jagab koormust hajutatult üle globaalse infrastruktuuri ja toetab mitmeid laiendusi turvalisuse ning jõudluse parandamiseks.

Struktuur

Domeeninimed koosnevad ühest või mitmest osast või märgistusest, mis on ühendatud ja hoitakse eraldi punktidega, näiteks www.example.com.

Paremal olev silt on tippdomeen ehk TLD. Näiteks on www.example.com tippdomeeniks com.
Järgmine on tippdomeeni alajaotis (või alamdomeen, nagu on õige sõna). Näiteks.com puhul on see näiteks.
Kõige kaugemal vasakul on www, mis on näiteks alamdomeen. www tähendab, et sait on osa World Wide Webist (EI ole sama mis Internet).
Igal märgisel võib olla 63 tähte/numbrit (märki) ja domeeninimes ei tohi olla rohkem kui 253 märki.

Otsinguprotsess

Kujutame ette, et arvuti nimega PC1 peab ühenduma serveriga nimega Server1. Järgnevad sammud kirjeldavad põhilist DNS-otsinguprotsessi.

PC1 saadab DNS-päringu DNS-serverile. Selles päringus küsitakse Server1 IP-aadressi.
DNS-server saadab PC1-le DNS-vastuse, mis sisaldab Server1 IP-aadressi.
PC1 saab nüüd saata IP-paketi IP-aadressile, mida kasutab Server1.

Küsimused ja vastused

K: Mis on domeeninimede süsteem (DNS)?

V: Domeeninimede süsteem (DNS) on süsteem, mida kasutatakse arvuti hostinime muutmiseks IP-aadressiks Internetis.

K: Miks on DNS oluline?

V: DNS on oluline, sest see teisendab veebisaidi nime, mida inimesed teavad, numbriks, mida Internet tegelikult kasutab.

K: Mis on DNS-i ülesanne?

V: DNSi ülesanne on konverteerida hostinimi veebiserveri IP-aadressiks.

K: Mis on RFC DNSis?

V: RFC on Request for Comments, mis on tehnilised dokumendid arvutivõrkude kohta.

K: Millised dokumendid määratlevad DNSi?

V: DNS on peamiselt määratletud RFC 1034 ja RFC 1035.

K: Kas on olemas hilisemad RFC-d DNS-süsteemi muudatuste kohta?

V: Jah, on olemas hilisemad RFC-d, mis määratlevad DNS-süsteemi muudatusi.

K: Kuidas DNS-i mõnikord nimetatakse?

V: DNS-i nimetatakse mõnikord Interneti telefoniraamatuks.

Otsige