Doncasteri raudteetehas on tootmis- ja remonditehas Doncasteri linnas Lõuna-Yorkshire'is Inglismaal. Selle rajajaks oli Great Northern Railway, mis avas tehase 1853. aastal, asendades varasemad töökodad Bostonis ja Peterborough's. Doncasteri tehas (tavakeeles sageli nimetatud lihtsalt „The Plant”) kujunes kiiresti üheks Ühendkuningriigi tähtsamaks raudteehituse keskusteks ja suureks kohalikuks tööandjaks.

Ajalugu

Kuni 1867. aastani tegeles tehas peamiselt remondi ja hooldusega. 1866. aastal määrati tehasele tähtsaks mõjuks olnud veduriülemaks Patrick Stirling, kelle juhtimisel arendati edasi uute vedurite projekteerimist ja tootmist. Stirlingi ajal läks tootmine järjest laiemaks – ühe tuntuma tulemuse hulka võib lugeda Stirlingi nn "Single" tüüpi 4-2-2 vedureid, mis olid oma ajastul tuntud kiiruse ja stiili poolest.

Doncasteri töökojas hakati järk-järgult tootma ka vaguneid. 1873. aastal valmistas tehas oma esimesed magamisvagunid, 1879. aastal – Ühendkuningriigis esimesed söögivagunid ning 1882. aastal esimesed koridorvagunid, mis parandasid pikkade rongide reisijate mugavust. 1886. aastal ehitati tehasest väljunud esimene 875. klassi vedur. 1890. aastateks oli tootmismaht juba märkimisväärne: ühel aasta-tipul valmis kümneid vedureid ja sadu vaguneid, mis kinnitas Doncasteri positsiooni suure toote- ja remondikeskusena.

20. sajand ja tootmise areng

20. sajandil jätkus Doncasteri tähtsus raudteetööstuses. Tehases ehitati ja remonditi väga erinevaid veduriliike, sealhulgas kuulsad LNER-i mudelid – mitmed A3- ja A4-seeria aurvedurid valmistasid või hooldati siin. Kõige kuulsamatest võib ära mainida Flying Scotsman (ehitatud Doncasteris) ja maailmarekordit hoidva Mallard (ehitatud 1938), mis on säilinud muuseumides ja erakoguates.

Tehases ehitati kokku üle kahe tuhande aurveduri; viimased aurumasinad valmisid 1957. aastal. Vagunite ehitamine jätkus kuni 1962. aastani. Pärast auruaega moderniseeriti tehas vastavalt uutele vajadustele: rajati remonditöökojad diiselveduritele ning hiljem – BRELi all – ehitati ja remonditi uusi diiselmootoreid ja 25 kV elektrivedureid. Doncasteris tehti töid ka klasside 56 ja 58 diiselveduritega.

Lõpp, ümberkorraldused ja pärand

Doncasteri tehas tähistas juulis 2003 oma 150. aastapäeva, pidades avatud nädalavahetust, mis tõi esile tehase suurt rolli briti raudteearhitektuuris ja -inseneritöö traditsioonis. Suurtes ümberkorraldustes võttis osakaalu ka erasektor: viimastel kümnenditel on tehase erinevad osad läbinud mitmeid omandivahetusi ja ümberstruktureerimisi.

Omanikfirma Wabtec sulges rongimootoritehase 2007. aastal. 2008. aasta alguses lammutati peamine vedurite remonditöökoda, et teha ruumi elamuarenduseks. Samas on Doncasteri tehas jätnud püsiva jälje – paljud siin ehitatud vedurid on säilinud ja on eksponeeritud muuseumides või hoitakse taastamiseks mõeldud hoidlates. Wabtec tegeleb Doncasteris jätkuvalt lennunduskomponentide ja reisilennukite remondiga ning mõningad tootmishooned on ümber ehitatud uuteks äriruumideks ja elamualadeks.

Tähtsus ja pärand

  • Tehniline panus: Doncaster oli alates 19. sajandi teisest poolest üks juhtivaid vedurite ja vagunite tootjaid Suurbritannias.
  • Majanduslik roll: tehas oli oluline tööandja Doncasteri piirkonnas ja mõjutas tugevalt linna sotsiaalset ning majanduslikku arengut.
  • Pärand: mitmed Doncasteris ehitatud vedurid on muuseumides ja entusiastide kogudes säilitatud, tuues esile tehase panuse raudteekultuuri ja inseneriteaduse arengusse.

Doncasteri raudteetehas on nii kohaliku kui ka riikliku raudteearhitektuuri ja -tööstuse märgiline objekt: kuigi paljud originaalsed tootmisruumid on muudetud või lammutatud, elab tehase pärand edasi säilitatud masinate, ajalooliste mälestuste ja uueks kasutuseks ümber ehitatud hoonete kaudu.