Hollandi kuldajastu maalikunst: 17. sajandi kunst, žanrid ja tähtsad meistrid
Ajalooline taust ja ühiskond
17. sajand oli periood, mil Madalmaade kaubandus, teadus ja kunst olid Euroopa kõige arenenumad. Seda perioodi nimetatakse Hollandi kuldajastuks. Üldiselt algas see periood kaheksakümneaastase sõja teises pooles. Pärast sõda tekkis Hollandi Vabariik, mis oli Euroopa kõige jõukam riik. Selle aja ajalooperioodi nimetati barokiks.
Sotsiaalne ja majanduslik taust: kiire linnastumine, kaupmeeste ja kaupingu jõukus ning tugevalt arenenuv trükk- ja kirjastuselu lõid laia siseturu kunstile. Erinevalt paljudest Kesk- ja Lõuna-Euroopa riikidest ei olnud Hollandis kunstnikud peamiselt monarhia ja kiriku palku tagaajavad töötajad: turg oli aktiivne ja mitmekesine, tellimusi tekkis eraklientidelt, kasuperedele, kaupmeestelt ja tsiviilinstitutsioonidelt (nt gildid ja linnavalitsused).
Religioon ja teema-valik
Usuteemalisi maale oli sel perioodil suhteliselt vähe. Selle põhjuseks oli see, et enamik hollandlasi olid kalvinistid. Kalvinism keelas religioosse maali kirikutes. Kuigi sellised teemad olid vastuvõetavad ka eramajades, ei olnud need väga populaarsed. Selle asemel keskendus kunst tavaliste inimeste elule, loodusele ja argistele stseenidele.
Žanrid ja žanrite hierarhia
Põhiline tunnus Hollandi kuldajastu maalides oli žanrite eristumine ja lai valik. Kuigi kunstiteoorias eksisteeris žanrite hierarhia — idee, et mõned maalitüübid on prestiižsemad kui teised —, olid hollandi maalijad tugevasti orienteeritud “madalamatele” ja turu seisukohast kasulikumatele žanritele. Paljud kunstnikud soovisid küll meisterlikult ajaloomaale luua, kuid selliseid tellimusi oli vähe ning igapäevaelu stseenid ja portreed müüsid paremini.
- Ajaloomaal, sh allegooriad ja populaarsed religioossed teemad — harvem esinevad, kuid olulised kunstilise ambitsiooni näitajad.
- Portreemaal, sh tronie (iseloomupildid) — individuaalsed portreed, grupiportreed (nt skutterstukid, regentide portreed) olid sageli suureformaadilised.
- Žanrimaalid ehk igapäevaelu stseenid — tubased ning seltskondlikud hetked, kodused tegevused, pidustused ja satiirilised kujutised.
- Maastikud, sh meremaastikud, lahingustseenid, linnapildid ja varemed — loodus ja linnakeskkond kui eraldi peened teemad.
- Vaatepilt ehk linnavaated ja panoramlikud kujutised, mis dokumenteerisid linnaid ja sadamaid.
Žanrite sees tekkisid veel alamžanrid: lõuna- või hommikusöögilauad (breakfast pieces), vanitas-teemalised stillevid (kaduvus, surelikkus), lillemaalid ja loomamaalid. Paljud neist kannavad sümboolset tähendust — vanitas’ piltidel esinevad surelikkust ja materiaalset rikkust tähistavad esemed.
Maalitehnikad, formaadid ja turg
Hollandi maalijad kasutasid mitmesuguseid aluseid ja tehnikaid. Kuigi lõuend (canvas) võttis peagi üle paljude pindade rolli, jätkas osa kunstnikke puuplaatide kasutamist detailse, terava pinna tõttu. Mõned kasutasid ka vaskplaate, mida oli kombeks kasutada trükitehnikas. Paljud maalid olid väiksemad ja mõeldud koduseinale, suured maalilõuendid olid erandiks — tavaliselt grupiportreed (nt gildide ja skautide tööd), mis olid avalikes ruumides nähtaval.
Turumajandus oli Hollandi kunstis oluline: maalide tootmine oli tihti töö ja teenuse müük — kunstnikud töötasid tellimisel, müüsid galeriides või läbi aianduslike jaemüüjate ning oksjonite. See produktiivne ja konkurentsitihe keskkond soodustas spetsialiseerumist: üks kunstnik sai kuulus just lillemaalide eest, teine maalilasete või meremaalide poolest.
Kuldse ajastu säilinud maalide arvu vähendas ka 18. ja 19. sajandi tava maalide ülevärvimisest — odavam lõuend ja uus töö tihti asendasid vanu. Skulptuuri – varem suhteliselt vähearenenud – asendasid paljudes majapidamistes praktilised või dekoratiivsed esemed nagu hõbe ja keraamika; värvitud delftiplaadid olid levinud, kuigi harva kõrgtasemelised.
Olulised meistrid ja nende eripära
Kuldajastu on rikas mitmekesiste ja tunnustatud meistrite poolest. Mõned silmapaistvad nimed ja mida nad tõid kunstile:
- Rembrandt van Rijn — tuntud intensiivse valguse ja varju kasutuse, portreede ja vaimulike teemade poolest; meisterlik portree- ja ajaloomaali teostus.
- Johannes Vermeer — peen sisetöö, valguse käsitlus, intellektuaalne kompositsioon ja võimalik seos kaamera obscura’ga; väiksemad, intiimsed kodumaastikud.
- Frans Hals — elavad, kiirelt maalitud portreed ja grupipildid, mis edastavad liikumist ja iseloomu.
- Jan Steen — vitse ja moraaliga täidetud igapäevastel stseenidel, sageli humoorikas ja õppetundidega.
- Jacob van Ruisdael ja Aelbert Cuyp — maastiku- ja atmosfäärimaalingute meistrid.
- Willem van de Velde vanem ja noorem — meremaalide spetsialistid, mõjutavad mere- ja laevastikuvaateid.
- Rachel Ruysch, Pieter Claesz, Clara Peeters — stilled ja lillemaalide täpsus, tekstuuride ning valguse kujutamine.
- Bartholomeus van der Helst ja Jacob van Loo — portreemaali ja ajaloomali traditsiooni esindajad (märkus: mõned nimetatud kunstnikud, nt Peter Paul Rubens, kuulusid Flandria baroki ja neil oli suur mõju kogu piirkonnale, ehkki nad tegutsesid peamiselt Lõuna-Netherlandsi aladel).
Esteetika ja tehniline meisterlikkus
Hollandi kunst on tuntud realistliku detaili, valguse ja tekstuuride täpse edasiandmise poolest. Spetsialistid saavutasid erilise oskuse kujutada klaasi, hõbedat, kangast ja nahka — see aitas luua intiimseid ning usutavaid kujutisi igapäevaelust. Samuti mängiti kompositsiooniga ja kasutati tihti sümboolikat, mis andis maalidele mitmetasandilise tähenduse.
Pärand ja mõju
Hollandi kuldajastu maalikunsti pärand on suur: paljud meistriteosed asuvad tänapäeval muuseumides nagu Rijksmuseum Amsterdamis ja Mauritshuis The Haagis ning rahvusvaheliselt maailmatasemel kollektsioonides. Kuldajastu mõju ulatub kaugemale oma ajastust — see mõjutab realistlikke ja impressionistlikke liikumisi ning jätkab hindamist nii teadlaste kui kunstihuviliste hulgas. Samuti on selle perioodi turuväärtused kõrged: originaalteosed on kollektsionääride keskmes ja nendega käib tihti kaasa suur kultuuriline ja rahaline huvi.
Kokkuvõttes oli Hollandi kuldajastu kunst dünaamiline ja mitmekesine periood, kus laiapõhjaline kodanikuharu, tugev siseturg ning tehniline meisterlikkus lõid tingimused unikaalseks kunstiliseks väljenduseks — reaalsete igapäevaste teemade idealiseerimata ja samas sügava sümboolika ning professionaalsusega teostatud kujutamiseks.
Galerii
·
Johannes Vermeer, "Piimanaine" (1658-1660)
·
Frans Hals'i tronie, hilisema pealkirjaga "Mustlastüdruk". 1628-30. Õli puule, 58 cm × 52 cm (23 tolli × 20 tolli). Tronie sisaldab portree- ja žanrimaali ning mõnikord ka ajaloomaali elemente.
·
Jacob van Loo, Danaë
·
Paulus Potteri "Noor härg" (1647); 3,4 meetrit lai. Ebatavaliselt monumentaalne loomamaal, mis esitab väljakutse žanride hierarhiale.
Küsimused ja vastused
K: Millist perioodi nimetatakse Hollandi kuldajastuks?
V: Hollandi kuldajastu oli 17. sajandi periood, mil Hollandi kaubandus, teadus ja kunst olid ühed kõige arenenumad Euroopas.
K: Millist tüüpi valitsus oli sel perioodil?
V: Sel perioodil valitses Hollandi Vabariik, mis oli Euroopa kõige jõukam riik.
K: Mis on "idealiseerimine"?
V: Idealiseerimine on see, kui maalid kujutavad stseene ilusamana, kui need tegelikult olid. Selle aja Hollandi maalidel puudus sageli see omadus.
K: Miks oli sel perioodil suhteliselt vähe religioosseid maale?
V: Sel perioodil oli suhteliselt vähe religioosseid maale, sest enamik hollandlasi oli kalvinistid ja kalvinism keelas religioosse maali kirikutes.
K: Mis on žanrite hierarhia?
V: Žanrite hierarhia on teooria, mille kohaselt on mõned maaliliigid prestiižsemad kui teised. Ajaloomalerii oli kõige tähtsamal kohal, mistõttu paljud maalijad soovisid valmistada ajaloolisi maale, kuid neid oli raske müüa.
K: Millistele maaliliikidele keskendusid hollandlased tugevalt?
V: Hollandlased keskendusid suuresti "madalamatele" kategooriatele, nagu portree-, maastiku-, vaikelu- ja igapäevaelu stseenid.
K: Kuidas maalisid kunstnikud sel ajal suuri teoseid? V: Enamik selle aja maalidest olid suhteliselt väikesed, kusjuures grupiportreed olid üks ainsatest kunstnike poolt loodud suurte teoste tüüpidest. Otse seinale maalimist peaaegu ei eksisteerinud ja kui see siiski toimus, kasutati tavaliselt lõuendiraame, et saavutada kõval pinnal võimalik lisatäpsus.