Enn Vetemaa (20. juuni 1936 – 28. märts 2017) oli eesti kirjanik, keda sageli nimetatakse nii "unustatud klassikuks" kui ka "eesti modernistliku lühiromaani mitteametlikuks meistriks". Tema loomingule on iseloomulik terav iroonia, koomiline pilk inimsuhetele ning kokkuhoidlik, samas tabav keelekasutus.

Elulugu ja tegevus

Enn Vetemaa sündis Tallinnas. Ta töötas kirjanikuna ja näitekirjanikuna ning tema looming peegeldas tihti linnakeskkonda, argiseid inimkomöödiaid ja ajastu vastuolusid. Vetemaa produktiivne periood jäi eelkõige 1960.–1970. aastatesse, mil ta avaldas mitmeid lühiromaane ja näidendeid, mis jäid Eesti kirjandus- ja teatrielusse püsivalt.

Looming ja stiil

Vetemaa on tuntud eelkõige lühiromaanide ja näidendite poolest. Tema jutukeele eripära on lakoonilisus, terav iroonia ja huumor, mis peidab sageli kriitilist vaatlust inimsuhete ja ühiskonna kohta. Ta kasutas minimalistlikku vormi, läbimõeldud dialoogi ja situatsioonikoomikat, mis teeb tema tekstid kergesti lavastatavaks ja teatrile omaseks.

Valik teoseid

  • Väikesed romaanid : Väsimus (Усталость) (1967)
  • Väike reekviem suupillile (kirjutatud 1967, trükitud 1968)
  • Munad hiina moodi (inglise keeles: Chinese Eggs) (kirjutatud 1967–1969, trükitud 1972)
  • Kokku kirjutas Vetemaa kümme "lühiromaani", mis olid oma aja mõistes uudsed nii vormi kui tõlgenduse poolest.
  • Näidendid: Õhtusöök viiele (esietendus 1972) ja komöödia Püha Susanna ehk Meistrite kool (esietendus 1974)

Teatriline panus ja vastuvõtt

Vetemaa näidendid tõid etendustele värske ja lörtsiva huumori, teravad repliigid ning karakterikesksed situatsioonid. Tema tekstid on olnud tähtsal kohal Eesti teatrilavades ning neid on peetud oluliseks osaks nõukogudeaegsest ja sellele järgnevast Eesti lavateatri ajaloost. Kuigi mõningaid teoseid tõlgiti selle aja kultuuripoliitiliste piirangute tõttu mitmeti, on Vetemaa looming pälvinud reeglina kriitilist tunnustust ning hakanud uuesti rohkem tähelepanu saama ka hilisemas kirjandusuuringus.

Pärand ja tõlked

Vetemaa teosed on jõudnud ka väljapoole eesti lugejat — mõned teosed on tõlgitud teistele keeltele ja neid on käsitletud kui olulist osa Eesti modernismist 20. sajandi lõpus. Tema terav silm inimloomuse ja argisuse vastu ning meisterlik töötlemine lühikeses proosa- ja dramatarkujunduses on jätnud püsiva jälje eesti kirjandusmaastikule.

Enn Vetemaa suri Tallinnas 28. märtsil 2017, 80-aastaselt. Tema kirjutised jäävad eesti lugejale kättesaadavaks ja neid loetakse siiani nii kirjandusõppes kui teatrirepertuaaris.