Majandusteaduses tähendab vaba kaup sellist kaupa, mis on kättesaadav ilma tootmiseta ja mida seetõttu ei ole vähe. Teisisõnu on see saadaval nii palju kui soovitakse, ilma et tekiks ühiskonnale alternatiivseid kulusid (st puuduks piiratud ressursside kasutamise vajadus).

Oluline on eristada vaba kaupa kaupadest, mida lihtsalt antakse nullhinnaga. Näiteks võib pood oma müügiedenduses varusid tasuta ära anda, kuid nende kaupade tootmiseks on siiski kasutatud ressursse — majanduslikult ei ole selline kaup vaba kaup, vaid lihtsalt ajutiselt tasuta jagatav vähene ressurss.

Vaba kauba peamised tüübid

  • Looduslikult ohtralt esinevad ressursid: ressursid, mida on looduses nii palju, et need ei ole tegevuse piiravaks teguriks. Näited: õhk, päikesevalgus avatud aladel, teatud juhtudel ookeanivee suur kogus (kui ei arvestata kohalikke kasutuspiiranguid).
  • Ühiselt tekkivad kõrvalsaadused ja jäätmed: mõnikord tekivad kaubad või materiaalid teise tegevuse kõrvalsaadusena ning neid on nii palju, et need ei kujuta endiselt nappust. Näiteks tehastes ja kodudes tekkivad jäätmed võivad mõnikord olla laialt kättesaadavad ilma otsekuluta (kuigi nende käitlemisel võivad tekkida muid kulusid ja väliskulud).
  • Ideed, kujundused ja digitaalsed tooted, mida saab kopeerida peaaegu nullkuluga: näiteks teoreetiliselt kopeeritavad leiutised, avatud lähtekoodiga tarkvara või veebilehed. Kui kopeerimise marginalne kulu on väga madal või null, ei saa need otsa samas tähenduses kui füüsilised ressursid.

Seosed intellektuaalomandi ja seadustega

Intellektuaalomandi kaitse muudab sageli loovtöö ja ideed seaduslikult nappideks kaupadeks: kuigi idee ise võib olla koopiatelõputu ja koopereeritav, nõuab selle loomine oskusi, aega ja ressursse. Seetõttu kasutatakse autoriõigusi, patente ja muid regulatsioone, et anda loojaile ajutisi ainuõigusi ja seeläbi motiveerida teadus- ja loometööd. Selliste seaduste eesmärk ei pruugi olla vaba kauba loomine, vaid pigem tasakaalu leidmine avaliku kasutuse ja loonud isiku motivatsiooni vahel.

Erinevus avalike hüvede ja vaba kauba vahel

Vaba kaup ei ole sama mis avalik hüve (public good). Avalik hüve on mitterivalentne ja mittetõkestatav ehk selle tarbimine ei vähenda teistele kättesaadavat kogust ning ei saa kedagi ekskludeerida (näiteks rahvuslik kaitse või tänavavalgustus). Need hüved võivad siiski olla nappide ressursi tõttu kallid või vajada avaliku sektori rahastamist. Vaba kaup seevastu on olemuslikult nappusest vaba — selle kasutamisel puudub alternatiivne kulu ühiskonnale.

Majanduslikud ja keskkondlikud tähelepanekud

Isegi kui mõni asi tundub vaba kaup, võivad sellega kaasneda väliskulud või haldamise vajadus. Näiteks õhk on üldjuhul vaba kaup, kuid õhusaaste tekitab tervise- ja keskkonnakahjusid, mis nõuavad regulatsioone. Samuti võivad ühised, näiliselt vabalt kättesaadavad ressursid muutuda nappideks lokaalselt (nt kalavarud), kui tarbimine on ülemäärane — sellest tulenevad tuntud probleemid nagu ühekordne ärakasutamine ehk "tragedy of the commons".

Tulevikutehnoloogia ja potentsiaalne universaalne küllus

Mõned futuristid väidavad, et arenenud nanotehnoloogia või teised tootmistehnoloogiad, mis suudavad väga madala kuluga muundada materjale ja energiat soovitud kaupadeks, võivad viia olukorrani, kus paljud praegu nappusedest tingitud kaubad muutuvad faktiliselt vabadeks kaupadeks. Selline stsenaarium eeldab siiski olulisi eeldusi (energiaallikate olemasolu, entropia piirangute ületamine jpm) ning ei likvideeri automaatselt kõiki sotsiaalseid, keskkonna- ega jagamisprobleeme.

Kokkuvõttes on vaba kaup majanduses eristatav mõiste: see viitab kaupadele, millel puudub alternatiivne ühiskondlik kulu ja mis on saadaval üleüldises mõttes piiramatult. Praktikas on aga harva puhtaid näiteid, kuna kasutuse, tootmise ja regulatsioonide kaudu tekivad reeglina piirangud ja kulud, mida tuleb arvesse võtta.