Vaba kaup: majandusteaduse määratlus, tüübid ja näited
Vaba kaup: selge ülevaade majandusteaduse mõistest, tüüpidest ja praktilistest näidetest (õhk, jäätmed, ideed) ning intellektuaalomandi mõju.
Majandusteaduses tähendab vaba kaup sellist kaupa, mis on kättesaadav ilma tootmiseta ja mida seetõttu ei ole vähe. Teisisõnu on see saadaval nii palju kui soovitakse, ilma et tekiks ühiskonnale alternatiivseid kulusid (st puuduks piiratud ressursside kasutamise vajadus).
Oluline on eristada vaba kaupa kaupadest, mida lihtsalt antakse nullhinnaga. Näiteks võib pood oma müügiedenduses varusid tasuta ära anda, kuid nende kaupade tootmiseks on siiski kasutatud ressursse — majanduslikult ei ole selline kaup vaba kaup, vaid lihtsalt ajutiselt tasuta jagatav vähene ressurss.
Vaba kauba peamised tüübid
- Looduslikult ohtralt esinevad ressursid: ressursid, mida on looduses nii palju, et need ei ole tegevuse piiravaks teguriks. Näited: õhk, päikesevalgus avatud aladel, teatud juhtudel ookeanivee suur kogus (kui ei arvestata kohalikke kasutuspiiranguid).
- Ühiselt tekkivad kõrvalsaadused ja jäätmed: mõnikord tekivad kaubad või materiaalid teise tegevuse kõrvalsaadusena ning neid on nii palju, et need ei kujuta endiselt nappust. Näiteks tehastes ja kodudes tekkivad jäätmed võivad mõnikord olla laialt kättesaadavad ilma otsekuluta (kuigi nende käitlemisel võivad tekkida muid kulusid ja väliskulud).
- Ideed, kujundused ja digitaalsed tooted, mida saab kopeerida peaaegu nullkuluga: näiteks teoreetiliselt kopeeritavad leiutised, avatud lähtekoodiga tarkvara või veebilehed. Kui kopeerimise marginalne kulu on väga madal või null, ei saa need otsa samas tähenduses kui füüsilised ressursid.
Seosed intellektuaalomandi ja seadustega
Intellektuaalomandi kaitse muudab sageli loovtöö ja ideed seaduslikult nappideks kaupadeks: kuigi idee ise võib olla koopiatelõputu ja koopereeritav, nõuab selle loomine oskusi, aega ja ressursse. Seetõttu kasutatakse autoriõigusi, patente ja muid regulatsioone, et anda loojaile ajutisi ainuõigusi ja seeläbi motiveerida teadus- ja loometööd. Selliste seaduste eesmärk ei pruugi olla vaba kauba loomine, vaid pigem tasakaalu leidmine avaliku kasutuse ja loonud isiku motivatsiooni vahel.
Erinevus avalike hüvede ja vaba kauba vahel
Vaba kaup ei ole sama mis avalik hüve (public good). Avalik hüve on mitterivalentne ja mittetõkestatav ehk selle tarbimine ei vähenda teistele kättesaadavat kogust ning ei saa kedagi ekskludeerida (näiteks rahvuslik kaitse või tänavavalgustus). Need hüved võivad siiski olla nappide ressursi tõttu kallid või vajada avaliku sektori rahastamist. Vaba kaup seevastu on olemuslikult nappusest vaba — selle kasutamisel puudub alternatiivne kulu ühiskonnale.
Majanduslikud ja keskkondlikud tähelepanekud
Isegi kui mõni asi tundub vaba kaup, võivad sellega kaasneda väliskulud või haldamise vajadus. Näiteks õhk on üldjuhul vaba kaup, kuid õhusaaste tekitab tervise- ja keskkonnakahjusid, mis nõuavad regulatsioone. Samuti võivad ühised, näiliselt vabalt kättesaadavad ressursid muutuda nappideks lokaalselt (nt kalavarud), kui tarbimine on ülemäärane — sellest tulenevad tuntud probleemid nagu ühekordne ärakasutamine ehk "tragedy of the commons".
Tulevikutehnoloogia ja potentsiaalne universaalne küllus
Mõned futuristid väidavad, et arenenud nanotehnoloogia või teised tootmistehnoloogiad, mis suudavad väga madala kuluga muundada materjale ja energiat soovitud kaupadeks, võivad viia olukorrani, kus paljud praegu nappusedest tingitud kaubad muutuvad faktiliselt vabadeks kaupadeks. Selline stsenaarium eeldab siiski olulisi eeldusi (energiaallikate olemasolu, entropia piirangute ületamine jpm) ning ei likvideeri automaatselt kõiki sotsiaalseid, keskkonna- ega jagamisprobleeme.
Kokkuvõttes on vaba kaup majanduses eristatav mõiste: see viitab kaupadele, millel puudub alternatiivne ühiskondlik kulu ja mis on saadaval üleüldises mõttes piiramatult. Praktikas on aga harva puhtaid näiteid, kuna kasutuse, tootmise ja regulatsioonide kaudu tekivad reeglina piirangud ja kulud, mida tuleb arvesse võtta.
Küsimused ja vastused
K: Mis on majanduses vaba hüve?
V: Vaba kaup on majanduses kaup, mis on kättesaadav ilma tootmiseta ja seega ei ole puudu. Seda on võimalik saada piiramatus koguses ilma ühiskonnale alternatiivkuludeta.
K: Kas kaup, mida antakse tasuta ära, on majanduslikust seisukohast tingimata vaba kaup?
V: Ei, isegi kui midagi antakse tasuta, ei tähenda see, et see on toodetud ilma ressursside või jõupingutusteta. Seetõttu ei peeta seda majanduslikust vaatenurgast tasuta kaubaks.
K: Millised on kolm peamist tasuta kaupade liiki?
V: Tasuta kaupade kolm peamist liiki on ressursid, mida on nii palju, et igaüks saab neid kasutada; ressursid, mida toodetakse ühiselt millegi teise kõrvalsaadusena; ning ideed ja teosed, mida saab kopeerida null- või peaaegu nullkuluga.
K: Kuidas mõjutavad intellektuaalomandi seadused "vaba" kauba mõistet?
V: Intellektuaalomandi seaduste tulemusena muutuvad mõned kaubad seadusega napideks kaupadeks. See tähendab, et kuigi need kaubad võivad olla toodetud ilma ressursside nappuseta, nõuavad nad nende loomiseks kunstilisi oskusi või muud liiki loovust, mis muudab nad napiks. Seega kasutatakse intellektuaalomandi seadusi, nagu autoriõigused ja patendid, selleks, et anda loojatele ainuõigused, nii et inimesed oleksid endiselt huvitatud nende teoste loomisest.
Küsimus: Mis võiks potentsiaalselt muuta kõik kaubad sisuliselt "vabaks"?
V: Täiustatud nanotehnoloogia, mis suudab automaatselt muuta mis tahes materjali mis tahes muuks võrdse massiga kombinatsiooniks, võiks muuta kõik kaubad sisuliselt "vabaks". See juhtuks seetõttu, et kõik toormaterjalid ja valmistamisaeg muutuksid täiesti vahetatavaks.
K: Kas sellel potentsiaalsel tehnoloogial, mis muudab kõik kaubad sisuliselt "vabaks", on mingeid piiranguid?
V: Jah, kuigi see tehnoloogia võib muuta kõik kaubad sisuliselt "vabaks", võib siiski olla mõningaid piiranguid, mis tulenevad sellistest teguritest nagu ressursside kättesaadavus või tehnoloogilised võimalused, mis võivad piirata selle tõhusust selle eesmärgi saavutamisel.
Otsige