Amphibool on inosilikaatmineraalide rühm. Nad moodustavad prisma- või nõelataolisi kristalle.

Need on topeltahelalised SiO
4 tetraeedrid, mis on omavahel seotud tippude kaudu. Tavaliselt sisaldavad nad oma struktuuris raud- ja/või magneesiumioone. Amphiboolid võivad olla rohelised, mustad, värvitud, valged, kollased, sinised või pruunid.



Koostis ja kristallstruktuur

Amphiboolide üldine keemiline koostis on keeruline ja varieeruv, sest nende struktuur lubab palju eriioonide asendusi. Tavaliselt võib nende üldvalemit esitada lihtsustatult kui A0–1B2C5T8O22(OH)2, kus A, B, C ja T tähistavad erinevaid katalüüsikohti ning T on ränitetraeedrite koht. Struktuur põhineb kaheksa tetraeedri pikkustest ahelatest (topeltahelad), mis moodustavad nõela- või prismatic-kujulisi kristalle.

Füüsikalised omadused ja identifitseerimine

  • Kovus: 5–6 Mohsi skaala järgi.
  • Tihedus: tavaliselt ~2,9–3,6 g/cm³, sõltuvalt raua- ja kaaliumisisaldusest.
  • Lõhestumine: tugev kaheastmeline lõhestumine, milles tasandid lõikuvad ligikaudu 56° ja 124° all — see on oluline diagnostiline tunnus.
  • Kristallivorm: prisma- või nõelataolised kristallid; esineb ka vaoshoitumates kiulistes (asbestsetes) vormides.
  • Värvus ja läbipaistvus: tavaliselt tumedad toonid (roheline, must, pruun), mõnikord sinakas või heledamad varjundid; läbitavus tavaliselt opakne kuni poolläbipaistev õhukeste kihtide korral.
  • Optilised omadused: tugevalt pleokroilised (värv muutub sõltuvalt suunast) ja näitavad suuremat murdumisnäitajat kui paljud teised kivimimineraalid.

Tüüpilised amphiboolmineraalid

  • Hornblende – üldnimetus paljude raua- ja magneesiumirikkate amphiboolide rühmale; tavaline ühend paljudes süvakivimites ja kadeka kivimites.
  • Actinoliit ja tremoliit – sageli heledad kuni rohelised; võimalikud asbestsed vormid.
  • Cummingtoniit–grunerite seeria – rikas magneesiumi ja raua poolest.
  • Riebeckite (sh sinine asbest ehk crocidolite) – sinakashall, mõnikord asbestne; terviseriskidega seotud.
  • Glaucophane – sinine amphibool, levinud kõrgsurdeseisundi metamorfsetes kivimites nagu blueschist.
  • Anthophyllite – võib esineda asbestsel kujul ning on üks asbestitüüpidest.

Tekkeolud ja levik

Amphiboolid tekivad mitmesugustes geoloogilistes olukordades:

  • Heite- ja süvakivimites (näiteks andesiit, dioriit) kristalliseeruvad amphiboolid magmastiliste protsesside käigus.
  • Metamorfsetes kivimites (amphiboliit – metamorfne kiltkivist tekkinud kivim) kujunevad amphiboolid kõrge temperatuuri ja surve tingimustes.
  • Hüdrotermalsetes süsteemides võib amphiboolide koostis kohati muutuda teiste mineraalidega reageerides.

Keemilised muutused ja alteratsioon

Amphiboolid võivad ilmneda alteratsiooniprotsessides, kus nad muunduvad näiteks kloriidiks (chlorite), epidoodiks või talkideks sõltuvalt rõhust, temperatuurist ja veest sisaldusest. Raua oksüdeerumisel võivad tumedad amphiboolid vananedes muuta värvi ja struktuuri.

Kasutus ja ohud

Enamik amphiboolidest ei ole majanduslikult väärtuslikud vääriskivimina, kuid nad on geoloogias olulised kivimite ja metamorfsete protsesside tõlgendamisel. Tähtis märkus: mõned amphiboolide asbestsed vormid (nt crocidolite, amosite, tremoliit, actinoliit) on inimestele terviseohtlikud — sissehingamisel võivad kiud põhjustada kopsuhaigusi ja vähki (asbestoos, mesotelioom). Seetõttu on nende tolmu ja kiudude töötlemisel ning eemaldamisel vaja rangeid ohutusmeetmeid.

Välituvastus

Välitingimustes saab amphibooli eristada teiste tumedate mineraalide seast järgmiste tunnuste abil:

  • nähtav prisma- või nõelakujuline kristallivorm;
  • iseloomulik kaheastmeline lõhestumine (~56°/124°);
  • kõva, kuid mitte väga kõva pind (Mohs 5–6);
  • pleokroism või tume värv ja kõrge tihedus võrreldes kvartsi või plagioklaasiga.

Kokkuvõtlikult on amphiboolid mitmekesised inosilikaadid, mille struktuur ja keemiline koostis võimaldavad paljusid variatsioone. Nad on geoloogiliselt tähtsad ning mõnel juhul oluliselt seotud ka tervise- ja keskkonnariskidega.