Galvarino oli kuulus Mapuche sõdalane ja vastupanujuht, kes jäi ajalukku oma vapruse ja sümboolse vastuhaku pärast Hispaania sissetungijate vastu. Ta võitles 1557. aastal Lagunillase lahingus Hispaania konquistadooride armee vastu. Lahing toimus Tšiilis Bio Bio jõe lähedal.
Vangistus ja amputeerimine
Galvarino langes vangi koos umbes saja viiekümne teise Mapuchega. Hispaanlased kasutasid selliseid vangistamisi sageli hirmutamise ja näituseesmärgil: mõnele vangile mõisteti amputeerida parem käsi ja nina, teistel kärbiti osa või kogu üht või teist kätt. Teiste seas lõigati ka Galvarinol mõlemad käed maha. Pärast seda otsustati osa vange vabastada, et neid kasutada vahendina teiste Mapuche juhtide alistumise saavutamiseks.
Vastuseis ja sõnum Caupolicánile
Galvarino vabastati ja taotleti tal ülesannetena minna Mapuche pealikule Caupolicánile ning paluda alistumist ja rahu. Ta tegi aga vastupidi: selle asemel et kutsuda allaandmist, innustas ta oma rahvast jätkama võitlust Hispaania sissetungijate vastu. Tema otsus muutus Mapuche vastupanu sümboliks — amputeeritud kätega mees, kes tagasi lahingusse läheb ning kutsub kaaslasi üles mitte alistuma.
Millarupe'i lahing (30. november 1557)
Vähem kui kuu pärast vangistusest vabanemist osales Galvarino 30. novembril 1557 Millarupe'i lahingus. Ta läks lahingusse, kandes mõlemale randmele kinnitatud noaga — see oli nii praktiline kui ka sümboolne tegutsemisviis, mis näitas, et puuduvad käed ei tähenda võimetust jätkata vastuhakku. Mapuche kavatsesid läbi viia üllatusrünnaku, kuid rünnak avastati ja nende väed sattusid lõksu liiga vara. Lahingus hukkus üle 3000 Mapuche sõdalase ning paljud langesid vangi, sealhulgas Galvarino.
Hukkamine ja erinevad versioonid
Galvarino surmast on säilinud mitmeid vastuolulisi kirjeldusi. Ta oli üks mitmesajatest kinnipeetavatest, keda hukati või karistati rängalt. Mõnes allikas väidetakse, et teda visati koerte ette; teised annavad teada, et teda poodi üles ehk risti löödi või hukkati muul viisil; kolmandad väidavad, et ta võis enne hukkamist ise elu lõpetada, et vältida piina ja alandust. Need erinevad jutustused peegeldavad nii tol ajal levivaid hirmutamismeetodeid kui ka hilisemat legendi teket, kus faktid ja eepiline ornamentika segunevad.
Allikad ja legend
Galvarino kuju on tuntud nii ajaloolistes kroonikates kui ka eepilistes kujutustes (näiteks Alonso de Ercilla teoses "La Araucana"), kus tema kangelaslikku tegutsemist sageli üle võimendati. Oluline on märkida, et paljud allikad on kirjutatud koloniaalajastu hispaanlaste poolt ja seetõttu võivad nad kajastada nende omanäolist vaatenurka. Seetõttu jääb mõningate detailide täpne kulg ajalooliste faktide ja legendi vahele.
Pärand ja tähendus
Galvarino on tänapäeval Mapuche vastupanu ja laiemalt Tšiili sotsiaalse vastupanu sümbol. Tema lugu on inspireerinud kirjandust, näitekunsti, laule ja mälestusmärke. Taastuvat huvi ajaloo ja identiteedi teemade vastu on toonud tema kuju kaasaegseks sümboliks, mida kasutatakse nii põlisrahvaste õiguste kui ka rahvusliku eneseteadvuse kõneviisina. Galvarino jääb meelde kui näide sellest, kuidas üks inimene — isegi rängalt vigastatuna — võib muutuda rahva vastupanu ja vabadusihalduse ikooniks.
