Goofy ja Wilbur on lühianimatsioon, mille tootis Walt Disney Productions. Filmi levitas RKO Radio Pictures'i ja see ilmus 17. märtsil 1939. Aastal. Teos on märkimisväärne kui esimene multifilm, kus Goofy oli täiesti soolorollis, ilma Miki Hiire või Donald Pardita kaasatuseta.

Sisu

Multifilmiga alustab Goofy kalaretke koos oma väikesest lemmikloomast Wilburist — putukasõbrast. Nad püüavad kala kalavõrku kasutades mitmesuguseid nutikaid ja üha siseriuksemaid meetodeid; lõpuks kasutatakse isegi Wilburi kui söötmängijat. Loomulikult läheb kõik koomiliselt viltu: Wilbur satub korduvalt ohtlikesse ja ülepaisutatud olukordadesse ning lühifilm sisaldab arvukaid füüsilise komöödia ehk slapstick’i momente, milles Wilbur kannatab ja pääseb imekombel või jääb lõbustavalt viga saama.

Stiil ja teemad

Filmi iseloomustab kiire tempoga slapstick — kokku umbes 13 eraldiseisvat koomilist vigureid lühikese, ligikaudu kaheksa minuti jooksul kestva jutustuse jooksul. Tänapäeva vaatajale võib osa huumorist tunduda üsna jõhker, sest koomika põhineb sageli ohtlikes või näiliselt vägivaldsetes olukordades, kus tegelased saavad kannatada. Samas on see osa ajastu animatsioonitraditsioonist, kus liialdatud füüsiline komöödia oli peamine meelelahutuse vahend.

Kontext ja pärand

Goofy ja Wilbur ilmus kaks aastat pärast filmi "Lumivalgeke ja seitse päkapikut" (1937) ning aasta enne suureformaadilisi Disney filme nagu "Pinocchio" ja "Fantaasia" (mõlemad 1940). Lühifilm tähistab olulist sammu Goofy karakteri arengus — ta ei ole enam ainult kõrvaltegelane, vaid suudab kanda terve episoodi omal käel. Hiljem on see varasema Goofy-kujutuse õllemise näide ning seda on fännide ja filmikriitikute hulgas sageli mainitud kui huvitavat ja mõnikord tumedamat näidet varajase Disney lühianimatsiooni stiilist.

Muud faktid

  • Algne ilmumiskuupäev: 17. märts 1939.
  • Levitaja: RKO Radio Pictures'i.
  • Peategelased: Goofy ja tema lemmikloom Wilbur (väike putukas).
  • Stiil: slapstick, füüsiline komöödia, lühike vorm (u. 8 minutit).

Kuigi lühifilm võib tänapäeva vaatajale mõne koha pealt tunduda karm või liig jõhker, on see hea näide 1930. aastate animatsioonikeelest ja Goofy kui iseloomu varajasest iseseisvast lavastamisest.