India kindralkuberner oli Briti administratsiooni juht Briti Indias. Ta oli tuntud kui asekuningas, sest ta oli monarhi esindaja — eriti pärast 1858. aastat, kui Briti valitsus võttis India juhtimise üle Briti Ida-India Kompani käest; paljude aastate jooksul oli monarhiks kuninganna Victoria. Ametikoht tekkis poliitilise ja administratiivse vajalikkuse tõttu, et koondada sõjaline, välis- ja tsiviilvõim ühe keskse juhtimise alla kogu alal, mida Britid Indias kontrollisid.

See ametikoht loodi 1773. aastal ja kandis tiitlit "Fort Williami eesistumise kindralkuberner". Alguses oli ohvitseril otsene kontroll ainult Fort Williami üle, kuid ta teostas järelevalvet teiste Briti Ida-India Kompanii ametnike üle Indias. 1833. aasta Charter Act andis kubernerile laiemad volitused ja täieliku administratiivse kontrolli kogu Briti India üle ning sellest ajast hakati ametit tavaliselt nimetama India kindralkuberneriks.

Ametikoha areng ja muutused

Algselt esindas kindralkuberner Companý huve ja tema võim pärines peamiselt Briti Ida-India Kompanii mandaadist. Pärast suuremaid poliitilisi ja sõjalisi pingeid — eelkõige 1857. aasta kundakumäratus (India ülestõus) — muutus valitsemise raamistik. 1858. aasta valitsuse otsusega (Government of India Act 1858) anti India valitsus otse Briti kroonile; samal ajal liideti ametikohale tiitel Viceroy ehk asekuningas, rõhutamaks, et ametnik tegutses monarhi isikliku esindajana Indias. Seega muutus funktsioonist ja alluvusest tulenev loogika: kindralkubernerist sai formaalselt ka asekuningas.

Volitused ja ülesanded

  • Tsiviil- ja sõjalise võimu koordineerimine kogu Briti India territooriumil.
  • Suhted India printsi- ja vasalliriikidega — kindralkuberneril (asekuningal) oli õigus sõlmida lepinguid ja teostada suveräänsusega seotud poliitikat nende riikide üle.
  • Välisasjades ja kaitses võtmeroll: piiripoliitika, armee juhtimine ja diplomaatia piirkonnas kuulusid tema pädevusse.
  • Seadusandlik ja administratiivne juhtimine: ta võis välja anda määrusi ja korraldusi, mis olid kohustuslikud kogu Briti India territooriumil, ning juhtis kohalikke administratiivorganeid.
  • Koordineerimine Londoniga: pärast 1858. aastat allus kindralkuberner/asekuningas otse Suurbritannia välis- ja koloniaalasjade sekretärile, kuid omas suuremat autonoomiat India siseasjades.

Tuntud ametnikud ja ametiaja lõpp

Esimeste kindralkubernerite hulka kuulus Warren Hastings (esimestena ametis pärast 1773. aasta reforme). Pärast 1858. aasta muutust oli esimene ametlikult nimetatud asekuningas Lord Canning. Viimane Briti India asekuningas oli Lord Mountbatten, kelle ametiaeg lõppes India iseseisvumise ja jagunemisega 1947. aastal — sellega likvideeriti ka Briti India keskne kuberneri-asekuninga institutsioon. Pärast iseseisvumist lõpetas Suurbritannia India administratiivse võimu ja mitmed ametialased ülesanded anti edasi uutele India ja Pakistani valitsustele.

Pärand ja tähendus

India kindralkuberneri ja asekuninga institutsioon mängis keskset rolli Briti impeeriumi haldussüsteemis Aasias: ta koondas koloniaalvõimu, organiseeris suure haldusaparaadi (sh India tsiviilteenistus ja armee) ning mõjutas sügavalt Indiast avanevat poliitilist, sotsiaalset ja majanduslikku arengut. Selle ametikoha otsused jätsid pikaajalised tagajärjed regionaalsele geopoliitikale, administratiivsetele praktikatele ja piirkondlikule identiteedile, mida küsitleti ja ümber hinnati juba koloniaalajast alates.