India keisri/impeeriumi (hindustani keeles Badishah-e-Hind) tiitlit kasutas viimane mogulite keiser Bahadur Shah II ning Briti koloniaalajal Briti monarhid Briti Raj'i ajal Indias. Tiitel kannab pärismaalsetest keelelistest ja kultuurilistest mõjutustest kõnelevat tähendust: persiapärane sõna badshah või padishah osutab kõrgele, sageli võimule ja ülimusele viitavale kuningliku staatuse vormile.
Mõnikord kasutatakse terminit "India keiser" ka India keisrite, näiteks Maurya dünastia Ashoka Suure ja Mogulite impeeriumi keisri Akbari kohta. Kuid nad ei nõudnud seda tiitlit enda jaoks. Varasemad India võimukandjad kasutasid sageli kohalikke või sanskritipõhiseid tiitleid (nt "chakravartin", "maharaja") või pärsia/aasia mõjul kujunenud vorme (nt "padishah"), mis ei ole täielikult vastanud hilisemale euroopalisele mõistele "emperor/keiser". Paljud ajaloolased kasutavadki nüüdisajal terminit "keiser" lihtsustatult, et kirjeldada nende valitsejate laia poliitilist mõjuvõimu ja territoriaalset ulatust.
Bahadur Shah II ja 1857. aasta ülestõus
Viimane mogulite keiser, tuntud ka luuletajanimena Bahadur Shah Zafar, oli Briti võimu kasvades rohkem sümboliline kui tegelik isand suure osa Indiast. Tema nime seostatakse otseselt 1857. aasta suure indialaste ülestõusuga (tuntud ka kui 1857. aasta sepoy'ide ülestõus), mille järel Briti väed talitasid karmilt: Bahadur Shah II arreteeriti, mõisteti süüdi ja saadeti pagulusse Rangooni (praegune Yangon, Birma), kus ta suri 1862. aastal. Ülestõus tõi kaasa ka olulise administratiivse muutuse: 1858. aastal anti East India Company võim ametlikult üle Briti kroonile ning algas otsene koloniaalvalitsemine ehk Briti Raj.
Briti monarhide tiitel ja selle lõpp
Briti monarhid võtsid ametlikult kasutusele kuninglike tiitlite hulka kuulunud "Emperor/Empress of India" eesmärgiga rõhutada Suurbritannia ülimust India üle ja seost Briti impeeriumiga. Selle tiitli kuulsaim algatus oli Queen Victoria'le antud Empress of India tiitel 1876. aastal, mis jäi Briti monarhide ametlikuks tiitlikomponendiks kuni 20. sajandi keskmiste muutusteni. Tiitel lõpetati pärast India iseseisvuse ja riikliku ümberkujundamise protsessi: India sai 15. augustil 1947 iseseisvaks (kahe riigina — India ja Pakistan) ning Briti monarhi roll Emperori ehk keisrina India üle lõppes sellega; hiljem sai India 1950. aastal vabariigiks.
Tiitli poliitiline ja kultuuriline tähendus
Tiitli "India keiser" kasutamine peegeldab nii reaalseid võimuolukordi kui ka sümboolset legitiimsust: mogulite puhul andis see edasi impeeriumi traditsioonilist pärandit ja religioosset-rituaalset autoriteeti; Briti puhul oli see osa kolonialismi ideoloogilisest raamistikust, mille eesmärk oli esitada Briti monarhia kui kogu subkontinendi ühtset ja ülimuslikku valitsejat. Tegelikkuses jäi tegelik võim sageli regionaalsete maharajade, princely states'i ja muude kohalike struktuuride vahel jagatuks.
Kaasaegne käsitlus
Tänapäeva ajalookirjanduses ja populaarteadlikus kontekstis kasutatakse terminit "India keiser" ettevaatlikult: sageli selgitatakse, millise ajastu või valitseja kontekstis seda mõistet rakendatakse, ning rõhutatakse, et erinevatel perioodidel tähendasid valitsejate tiitlid ja tegelik võim üpris erinevaid asju. Nii mogulite kui ka Briti aja puhul on oluline eristada ametlikke tiitleid, rituaalset prestiiži ja tegelikku poliitilist kontrolli üle territooriumide.



