Pakistani monarhia oli Pakistani dominiigi valitsemisvorm aastatel 1947-1956. Selle süsteemi kohaselt oli Pakistan iseseisev Rahvaste Ühenduse kuningriik, mille riigipeaks oli pärilik konstitutsiooniline monarh. Monarh oli Ühendkuningriigi monarh ja seda jagati ka mitme teise riigiga. Monarhi roll oli määratletud põhiseaduses. Enamikku monarhi ülesannetest täitis Pakistani kindralkuberner.
Pakistani monarhia loodi 1947. aasta India iseseisvusaktiga. See Ühendkuningriigi parlamendi poolt vastu võetud seadus jagas Briti India kaheks uueks riigiks: India ja Pakistan, millest mõlemast sai iseseisev konstitutsiooniline monarhia. Pakistani troonipärimus oli sarnaselt Ühendkuningriigi troonipärimusele reguleeritud 1701. aasta kokkuleppimisseadusega.
Pakistan võttis 23. märtsil 1956 vastu uue põhiseaduse. See põhiseadus kaotas monarhia, muutes Pakistani Rahvaste Ühenduse raames vabariigiks. Pakistan lahkus Rahvaste Ühendusest 1972. aastal Ida-Pakistani provintsi otsese eraldumise tõttu, kuid liitus taas 1989. aastal.
Taust ja õiguslik alus
1947. aasta India iseseisvusakt lõi kaks eraldiseisvat dominii — India ja Pakistan —, kus mõlema riigi riigipeaks jäi Ühendkuningriigi monarh. See tähendas, et Pakistan oli iseseisev riik, kuid jagas trooni Ühendkuningriigiga ja oli formaalselt osa Rahvaste Ühenduse struktuurist. Monarhi troonipärimine põhines ajaloolistel seadustel, sealhulgas 1701. aasta kokkuleppimisseadusel.
Monarhi ja kindralkuberneri roll
Monarhi roll Pakistanis oli peamiselt sümboolne ja konstitutsionaalne. Igapäevase riigijuhtimise ja täidesaatva võimu kandja oli kindralkuberner, kes esindas monarhi ja tegutses vastavalt seadustele ning reeglina valitsuse nõuannetele. Monarh ise ei elanud Pakistanis ega juhtinud riiki otseselt, küll aga oli tema staatuse kaudu tagatud ametlik side teiste Rahvaste Ühenduse riikidega.
1936–1952 oli monarhiks kuningas George VI, pärast tema surma 1952. aastal sai monarhiks kuninganna Elizabeth II, kes oli Pakistanis riigipea kuni monarhia kaotamiseni 1956. aastal.
Peamised sündmused monarhia ajal
Dominiikiajastul toimus Pakistanis mitu olulist poliitilist ja institutsionaalset sündmust, mis mõjutasid riigi stabiilsust ja viisid lõpuks monarhia kaotamiseni:
- 1948 – Muhammad Ali Jinnah, kes oli Pakistanis toonane esimene kindralkuberner ja riigi asutajaliider, suri; tema surm jättis riigi poliitilisse juhtimisse tühimiku.
- 1947–1953 – valitsus- ja administratiivne ebastabiilsus, mitmed valitsused ja ministripead muutusid lühikese aja jooksul.
- 1951 – peaminister Liaquat Ali Khan tapeti; see suurendas poliitilist pinget ja ebakindlust.
- 1954–1955 – toimusid põhiseaduslikud vaidlused ja institutsionaalsed konfliktid, sealhulgas kindralkuberneri ja seadusloomeorgani vahelised kriisid, mis näitasid dominii konstitutsioonisüsteemi piiranguid Pakistanis.
- 1955 – administrative reorganisatsioon "One Unit" poliitika nimi all, mille eesmärk oli ühtlustada Lääne-Pakistani haldusüksused (see oli osa laiemaid poliitilisi muudatusi).
Üleminek vabariigiks ja järgnevad muutused
Poliitilise ebastabiilsuse ja vajaduse tõttu selgema ja iseseisvama põhiseadusliku aluse järele võeti 23. märtsil 1956 vastu uus põhiseadus. See lõpetas kuningliku riigipea staatuse ning Pakistanist sai ametlikult vabariik. Põhiseadus kuulutas riigi samuti islamimaaks ja kehtestas uued institutsioonid, mis asendasid dominiigi aja valitsemismudeleid.
Pärand
Pakistani monarhia ajastu kestis vähem kui kümme aastat, kuid selle mõjud olid märgatavad: riik pidi kiiresti kohandama brittide pärandina jäänud institutsioone oma uute vajadustega, mis aitas kaasa nii poliitiliste kriiside kui ka põhiseaduslike reformide tekkele. Monarhia lõpp ja 1956. aasta põhiseadus kujundasid edasist riiklikku identiteeti ja poliitilist süsteemi.
Olulised kuupäevad kokkuvõtlikult:
- 14. august 1947 — Pakistan kuulutati iseseisvaks dominiooniks (monarhia algus)
- 23. märts 1956 — uus põhiseadus; monarhia kaotamine ja Pakistanist vabariik
- 1972 — Pakistan lahkus Rahvaste Ühendusest peale Ida-Pakistani (Bangladeshi) eraldumist
- 1989 — Pakistan liitus taas Rahvaste Ühendusega
