Suur kanal ehk Dayunhe või Jing-Hangi suur kanal (hiina: 京杭大运河; pinyin: Jīng-Háng Dà Yùnhé; sõna-sõnalt: "Peking-Hangzhou suurkanal") on maailma pikim ja vanim kanal ja tehisjõgi. See ühendab Hiina põhja ja lõuna ning on olnud keskne teede- ja veetranspordi arter ligi kahe tuhande aasta jooksul.
Ajalugu ja ehitusetapid
Kanali vanimad osad rajati juba 5. sajandil eKr, kui teisaldati ja ühendati mitmeid kohalikke veeteid. Sui-dünastia (581–618 pKr) viis läbi ulatuslikke ehitustöid, millest paljud lõid aluse tänase kanali põhisuunale ja ühendustele. Sui aegsetel töödel oli tähtis roll, et luua katkematu ühendus Pekingist lõuna suunas.
Aastatel 1271–1633 täiustasid kanali erinevaid lõike Yuani dünastia (sh tööd inseneride nagu Guo Shoujing juhatusel) ning Mingi dünastia, kes ehitasid ja parandasid vee juhtimise süsteeme ja suunas mõningaid osi otse Pekingisse, et varustada riigipealinna toiduga ja muude kaupadega.
Ehituslikud ja tehnilised lahendused
Kanali kogupikkus on umbes 1776 km (1 104 mi). Kõige suurem kõrgus kanali taseme puhul on umbes 42 m (138 jalga), mis asub Shandongi mägede lähedal. Taolise kõrguse ületamiseks ja laevade liikumiseks on ajaloos kasutatud mitmesuguseid lüüs- ja lukusüsteeme.
Song-dünastia (960–1279) insener Qiao Weiyue leiutas 10. sajandil naelaluku. See tehniline uuendus (tuntud rahvusvaheliselt kui paun-/poldilukk ehk pound lock) võimaldas laevadel tõusta ja laskuda erinevatel veetasemetel palju ohutumalt ja efektiivsemalt, mis suurendas kanali läbilaskevõimet ja stabiilsust.
Mõju majandusele ja ühiskonnale
Kanali tähtsus on olnud mitmetahuline:
- see võimaldas suurte kaupade, eriti vilja (hüvitise ja tribuudi) transporti lõunast põhja, toetades pealinna ja sõjaväge;
- see kiirendas kaupade liikumist ja kaubandust Jiangsu, Zhejiangi ning teiste lõuna-ja kesk-Hiina piirkondadega;
- kanali äärde kasvasid üles olulised sadamalinnad ja kaubanduskeskused, näiteks Yangzhou ja Suzhou, mis rikastusid kaubandusest ja käsitööst;
- selle abil tugevnes keskne riigivõim, kes sai kiiremini ja kindlamalt varustada oma administratiiv- ja sõjaväeüksusi.
Ohud, sõjaline kasutus ja keskkonnamõjud
Ajalooliselt on kanali toimimist ähvardanud eelkõige Kollase jõe uputused ja voolusuuna muutused, mis on mõnikord kanali voolu ja struktuuri rikkunud. Sõjaajal on kanalit mõnikord kasutatud rünnemehhanismina — tammide lubamine või lõhkumine, et tekitada üleujutusi vaenlase liikumise takistamiseks, kuid see tõi sageli kaasa suuri inimohvreid ja majanduslikke kahjusid.
Kirjeldused ja reisijate muljed
Kanali ja selle linnade suurejooneline tehniline lahendus ning pikk ajalugu on läbi aegade hämmastanud paljusid kaasaja reisijaid ja kirjeldajaid, nagu Jaapani munk Ennin (794–864), pärsia ajaloolane Rashid al-Din (1247–1318), Korea ametnik Choe Bu (1454–1504) ja itaalia misjonär Matteo Ricci (1552–1610). Nende reisikirjeldused annavad väärtuslikku teavet kanali majapidamise, laevaliikluse ja linnade elu kohta erinevatel ajastutel.
Kaasaegne seis ja pärand
Kanali tähtsus ei kadunud ka modernsel ajal — seda kasutatakse jätkuvalt nii kaubaveoks kui ka turistilõikude ja kultuuripärandi vaatamisväärsuste teenindamiseks. Paljud lõigud on restaureeritud ja hooldatud, et säilitada nii navigatsiooni- kui kultuurilist väärtust.
See on UNESCO maailmapärandi objekt, tunnustades kanali suurt ajaloolist, tehnoloogilist ja kultuurilist tähtsust. Tänapäeval on kanal ka populaarne turismisihtkoht, kus huvilised saavad tutvuda Hiina pikaajalise vee-ehituse traditsiooni ja kanaliäärsete linnade ajaloolise eluga.
Olulised faktid lühidalt:
