Himalia rühm on rühm Jupiteri progresseeruvaid mittesfäärilisi kuud, mis järgivad Himaliaga sarnaseid orbiite ja millel arvatakse olevat ühine päritolu. Need kuud liiguvad progradeerivalt (Jupiteri pöörlemisega sama suunda) ning paiknevad oluliselt kaugemal kui Jupiteri regulaarsed kuud, mistõttu loetakse neid püüdnud või hiljem purunemise tagajärjel tekkinud kehadeks.

Himalia rühma omadused (ligikaudsed vahemikud):

  • poolsuurtelg: umbes 11–12 miljonit km Jupiterist;
  • kalle (inclination): ligikaudu 26–30° Jupiteri ekvaatoritaseme suhtes;
  • orbitaalne eksentrilisus: tavaliselt mõõtmega 0,1–0,3;
  • füüsilised omadused: suhteliselt tumedad pinnad ja neutraalse kuni kergelt punaka spektriga tüüp, mis viitab kivisele (asteroidsele) päritolule;
  • suurim liige Himalia on selgelt teistest suurem, ülejäänud liikmed on oluliselt väiksemad — arvatakse, et nad pärinevad ühest suuremast objektist, mis on Jupiteri gravitatsiooni mõjul purunenud.

Selle rühma teadaolevad liikmed on (järjekorras Jupiterist kõige lähemal asuvast kuni Jupiterist kõige kaugemal asuva liikmeni):

  • Leda (väiksem liige, läbimõõt mõnekümne kilomeetri suurusjärgus, orbitaalparameetrid sarnased grupile)
  • Himalia (suurim, mis annab rühmale nime; hinnanguline läbimõõt ligi 150–200 km ja domineeriv mass grupis).
  • Lysithea (keskmise suurusega liige, orbit ja spektrilised omadused kooskõlas rühma päritolu hüpoteesiga)
  • Elara (üks suuremaid kõrvalisi liikmeid; gravitatsiooniliselt ja keemiliselt sarnane teiste rühma kuudega)

Hiljuti leitud kuu S/2000 J 11 hinnanguline orbiit kvalifitseerub samuti rühma liikmeks (tal näib olevat sama kalle ja veidi suurem poolsuurtelg), kuid tema orbiit ei ole täpselt teada ja keskmisi orbitaalelemente ei ole veel arvutatud. Jätkuvad vaatlusprogrammid aitavad selliste väikeste kuude orbiite täpsustada ja kinnitada nende kuuluvust rühma.

Himalia rühma moodustumise peamine selgitus on, et tegemist on ühe päästetud (või hiljem purunenud) asteroidilaadse keha jäänukitega: suurim fragment on Himalia ning väiksemad tükid (Elara, Lysithea, Leda jt) on tekkinud kokkupõrke või purunemise teel. Spektrilised ja dünaamilised uuringud toetavad seda hüpoteesi, kuigi täpsed koostis- ja juhtumiteosed jäävad täiendavate andmete küsimuseks.

Täiendavad märkused:

  • Himalia rühma kuud on piisavalt kaugel ja väikesed, mistõttu nende vaatlemine nõuab suurte teleskoopide abil tehtavaid süvavaatlusi;
  • orbitaalsete muutuste ja planetoidsete häirete tõttu on liikmete rühma kuulumise kinnitamine aeg-ajalt keeruline ning loend võib muutuda täiendavate avastuste ja orbitaarsete parameetrite täpsustamise järel;
  • Rahvusvaheline Astronoomialiit Rahvusvaheline Astronoomialiit (IAU) reserveerib selle rühma kuude jaoks nimed -a tähega. See peegeldab nimetamistraditsiooni, kus progradeeruvate mittesfääriliste Jupiteri kuude nimed lõppevad tavaliselt tähelõpuga „-a”.

Kokkuvõttes on Himalia rühm huvitav näide Jupiteri satelliitide mitmekesisusest ja sellest, kuidas gravitatsioonilised ning põrked ümbritsevas süsteemis loovad väikseid, dünaamiliselt seotud kuude kogumeid. Uued vaatlused ja kosmoseuuringud võivad tulevikus anda täpsema pildi nende kuude koostisest, tekkeloost ja võimalike alarühmade olemasolust.