Holism — definitsioon ja terviklikkuse põhimõtted

Holism — selge definitsioon ja terviklikkuse põhimõtted: miks vaadelda süsteeme tervikuna, reduktsionismi piirid ja interdistsiplinaarsed lahendused igapäevaelus ja teaduses.

Holism on idee, et looduslikke süsteeme (füüsikalisi, bioloogilisi, keemilisi, sotsiaalseid, majanduslikke, vaimseid, keelelisi jne) ja nende omadusi tuleks vaadelda kui tervikuid, mitte kui osade kogumeid. See hõlmab sageli seisukohta, et süsteemid toimivad mingil moel tervikutena ja et nende toimimist ei saa täielikult mõista ainult nende osade kaupa.

Reduktsionismi peetakse sageli holismi vastandiks. Teaduse reduktsionism väidab, et keerukat süsteemi saab seletada selle põhiosadele taandamisega. Näiteks bioloogia protsessid on taandatavad keemiale ja keemia seadused seletatakse füüsikaga.

Sotsiaalteadlane ja arst Nicholas A. Christakis selgitab, et "viimaste sajandite jooksul on teaduse kartesiaanlik projekt seisnenud selles, et mõistmise poole püüdlemisel lõhkuda aine üha väiksemateks tükkideks. Ja see toimib mingil määral... kuid asjade uuesti kokku panemine, et neid mõista, on raskem ja tuleb tavaliselt teadlase või teaduse arengu käigus hiljem".

Ajalooline taust ja tähendus

Terminit holism kasutas esimesena laiemalt rahvusvahelises teaduskirjanduses lõuna-aafriklastest poliitik ja filosoof Jan Smuts 1926. aastal teoses "Holism and Evolution". Tema järgi on holism nii ontoloogiline väide (loomuselt terviklik olemine) kui ka metoodiline suunis uurida süsteeme tervikuna. Holism ei ole ühtne koolkond, vaid pigem mitmesuguste vaatenurkade kogum, mis rõhutavad seoseid, suhtesüsteeme ja terviklikkust.

Põhimõtted ja tunnused

• Terviklikkuse rõhutamine: süsteemi omadused ei pruugi olla lihtsalt osade omaduste summa — võivad esineda emergentsed omadused, mis ilmnevad ainult süsteemi kui terviku toimimisel.
• Kontekstuaalsus: osa tähendus ja funktsioon sõltub sellest, millises süsteemis see asub.
• Suhted ja seosed: tähelepanu pööratakse osadevahelistele suhetele, tagasisidele ja võrgustikele.
• Mitmetasandilisus: süsteemid toimivad sageli erinevatel tasanditel (nt molekulaarne, raku-, organismi- ja populatsioonitasand) ning tasandite vahel on interaktsioon.
• Mittelineaarsus ja dünaamilisus: väikesed muutused võivad tekitada suured efektid; süsteemid võivad olla stabiilsed või faasisiirete kaudu ümber korralduda.

Rakendused ja näited eri valdkondades

• Bioloogia ja ökoloogia: ökosüsteemi toimimist, liigitihedust ja koosluste dünaamikat uuritakse kui tervikuid — näiteks toiduvõrgustike või elupaikade tervikliku toimimise analüüs.
• Meditsiin ja tervishoid: holistlik meditsiin rõhutab patsiendi füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seoseid, mitte ainult üksikute sümptomite ravi.
• Psühholoogia ja sotsiaalteadused: sotsiaalsed nähtused (võrgustikud, kultuur, institutsioonid) mõistetakse seoste ja konteksti kaudu, mitte ainult üksikisikute omaduste kaudu.
• Keeleteadus: keel kui süsteem hõlmab struktuure, tähendust ja kasutust; tähendus sõltub kontekstist ja kommunikatiivsetest suhetest.
• Majandus ja poliitika: süsteemne mõtlemine aitab hinnata, kuidas majanduspoliitika, institutsioonid ja inimkäitumine omavahel mõjutavad tervikut ning millised on mõjurite kauged tagajärjed.

Metoodika ja uurimisviisid

Holistlikud lähenemised tuginevad sageli:

• süsteemiteooriale ja võrgustikuanalüüsile, mis modelleerib seoseid ja tagasisideteid;
• komplekssussüsteemide ja simuleerimise meetoditele (nt agent-põhised mudelid);
• interdistsiplinaarsele uurimisele, kus kombineeritakse erinevaid teadusharusid, meetodeid ja andmeid;
• kvalitatiivsetele ja kvantitatiivsetele meetodite kombinatsioonile, et haarata nii osa- kui tervikutele omaseid omadusi.

Holism vs reduktsionism — tasakaal

Holism ei pea tingimata välistama reduktsionismi — paljud teadlased näevad neid pigem täiendavate lähenemistena. Reduktsionism võib anda täpseid ja mehaanilisi selgitusi, holism aitab mõista konteksti, süsteemilisi suhteid ja emergentseid ilminguid. Tõhus teaduslik töö kasutab sageli mõlema lähenemise tugevaid külgi: kõigepealt uuritakse osi detailselt, seejärel püüetakse need teadmised integreerida laiemasse süsteemikäsitlusse.

Kriitika ja piirangud

• Ebamäärasus: holism võib mõnikord jääda üldiseks ja raskesti opereeritavaks — kuidas täpselt mõõta ja testida "tervikut"?
• Metoodilised raskused: terviklike süsteemide modelleerimine võib nõuda suuri andmekogusid ja keerukaid mudeleid, mis ei pruugi olla alati kättesaadavad.
• Praktilisuse piirid: mõnel juhul on taandamine efektiivsem ja otstarbekam, eriti kui on vaja täpselt kontrollida konkreetseid muutujad või ravi sihtida selgelt määratletud mehhanisme.

Kokkuvõte

Holism on kasulik vaatenurk, mis rõhutab süsteemide terviklikkust, seoseid ja emergentsust. See ei välista osade uurimist, vaid julgustab integreerima teadmisi laiemasse konteksti, eriti kui eesmärgiks on mõista keerukaid, mitmetasandilisi ja dünaamilisi nähtusi. Teaduses ja praktikas aitab holistlik mõtlemine kujundada interdistsiplinaarseid lahendusi keerukatele probleemidele.

Küsimused ja vastused

K: Mis on holism?

K: Milliste süsteemide suhtes kehtib holism?

K: Mida pakub holism välja süsteemide toimimise kohta?

K: Mis on reduktsionism?

K: Kuidas vaadeldakse reduktsionismi sageli seoses holismiga?

K: Mis on kartesiaanlik projekt teaduses?

K: Milline on Nicholas A. Christakise sõnul väljakutse, mis kaasneb keerulise süsteemi mõistmisega reduktsionistlike meetodite abil?

Otsing