Geštaltpsühholoogia
Gestaltpsühholoogia on 20. sajandi alguses Berliinis välja kujunenud teooria meele ja aju kohta.
Mõte on selles, et aju näeb asju tervikuna. Kõige selgemalt avaldub gestaltiefekt nägemise puhul. Me tunneme ära figuurid ja tervikud, mitte ainult joonte ja kõverate vormide kogumi. Psühholoogias vastandatakse gestaltism sageli strukturalismile. Sageli kasutatakse gestaltiteooria selgitamisel väljendit "Tervik on suurem kui osade summa". Parem sõnastus on : "Tervik on erinev osadest".
"Meil on loomupärane soov kogeda asju võimalikult heas žestaadis. "Hea" võib siinkohal tähendada paljusid asju, nagu korrapärasus, korrapärasus, lihtsus, sümmeetria jne, mis siis viitavad konkreetsetele gestaltiseadustele".
"Algne tähelepanek pärineb Wertheimerilt, kui ta märkis, et me tajume liikumist seal, kus ei ole midagi muud kui üksikute sensoorsete sündmuste kiire jada. Seda nägi ta Frankfurdi raudteejaamast ostetud mängustroboskoobis ja seda nägi ta ka oma laboris, kui ta katsetas kiirelt üksteise järel vilkuvate tuledega (nagu jõulutuled, mis näivad kulgevat ümber kuuse, või Las Vegase uhked neoonreklaamid, mis näivad liikuvat). Seda efekti nimetatakse näiliseks liikumiseks ja see on tegelikult liikuvate piltide põhiprintsiip".
20. sajandi alguse teoreetikud, nagu Kurt Koffka, Max Wertheimer ja Wolfgang Köhler (Carl Stumpfi õpilased), nägid objektide nägemist kui kõiki elemente, mis on kokku võetud globaalseks konstruktsiooniks. See "gestalt" või "tervikvormi" lähenemisviis püüdis mõista tajumist - näiliselt kaasasündinud vaimseid seadusi, mis määrasid, kuidas objekte tajutakse. See põhineb siin ja praegu ning sellel, kuidas te asju vaatate. Selle võib jagada kaheks: figuur või põhi, kas te näete esmapilgul teie ees olevat figuuri või tausta?
Need seadused võtsid mitmeid vorme. Üks näide on see, kuidas me kaldume nägema sarnaseid objekte või lähestikku asuvaid objekte mõtteliselt seotud olevatena. Gestalti on kritiseeritud selle eest, et see on üksnes kirjeldav, kuid see on olnud aluseks paljudele edasistele uuringutele mustrite ja objektide tajumise kohta ning käitumise, mõtlemise, probleemide lahendamise ja psühhopatoloogia uurimisele.
"Ma seisan akna taga ja näen maja, puid, taevast. Teoreetiliselt võiksin öelda, et seal oli 327 heledust ja värvinüanssi. Kas mul on "327"? Ei. Mul on taevas, maja ja puud". Max Wertheimer tajuvormide organiseerimise seadused. 1923
Gestaltpsühholoogia oli kaasaegse kognitiivse psühholoogia eelkäija. See erineb gestaltpsühhoteraapiast.
Minu naine ja minu ämm : Teine kuulsalt mitmetähenduslik illusioon
See illusioon on muutuva žestaaliga: mõnikord on näha jänest, mõnikord aga parti.
See kuulus illusioon "nähtamatust" kolmnurgast on näide gestalt-tunnetusest.
Probleemide lahendamine
Gestaltpsühholoogid olid esimesed, kes uurisid probleemide lahendamist inimestel ja ahvidel. Wolfgang Kohler näitas, et šimpansid suudavad probleeme lahendada üksnes mõtlemise abil; Max Wertheimer uuris, kuidas diagrammid aitavad õpilastel geomeetrilisi probleeme lahendada, ja Karl Duncker uuris üldist probleemilahendust. Üldiselt eelistasid nii Wertheimer kui ka Duncker laiemat terminit "produktiivne mõtlemine" terminile "probleemilahendamine", kuid seda terminit ei kasutata praegu enam eriti palju.
Küsimused ja vastused
K: Mis on gestaltpsühholoogia?
V: Gestaltpsühholoogia on 20. sajandi alguses Berliinis välja kujunenud teooria meelest ja ajust. See väidab, et aju näeb asju tervikuna, mitte lihtsalt joonte ja kõverate kogumina.
K: Kuidas seletab gestaltiteooria taju?
V: Gestaltiteooria seletab tajumist sellega, et me oleme loomupäraselt sunnitud kogema asju võimalikult hea gestaltina (terviku kujul). See võib tähendada korrapärasust, korrapärasust, lihtsust, sümmeetriat jne, mis siis viitavad konkreetsetele gestaltiseadustele.
K: Kes töötas välja gestaltpsühholoogia idee?
V: Gestaltpsühholoogia idee töötasid välja sellised 20. sajandi alguse teoreetikud nagu Kurt Koffka, Max Wertheimer ja Wolfgang Köhler (Carl Stumpfi õpilased).
K: Mis on näilise liikumise näide?
V: Näilise liikumise näide on see, kui me tajume liikumist, kus ei ole midagi muud kui üksikute sensoorsete sündmuste kiire jada. Seda efekti võib näha jõulutulede puhul, mis näivad kulgevat ümber kuuse või Las Vegases näiliselt liikuvate neoonreklaamide puhul.
K: Mida täheldas Max Wertheimer selle kohta, kuidas inimesed tajuvad objekte?
V: Max Wertheimer täheldas, et inimesed kalduvad nägema sarnaseid objekte või lähestikku asuvaid objekte mõtteliselt seotud objektidena. Samuti märkis ta, et kui ta seisis akna juures ja vaatas maja, puud ja taevast, siis ei näinud ta "327" heledust ja nüansse, vaid nägi hoopis taevast, maja ja puud.
K: Kuidas on gestaltpsühholoogiat selle algusest peale kasutatud?
V: Gestaltpsühholoogiat on selle loomisest alates kasutatud edasiste uuringute alusena, mis käsitlevad mustrite ja objektide tajumist; käitumist; mõtlemist; probleemide lahendamist; psühhopatoloogiat ja kaasaegset kognitiivset psühholoogiat (kuigi tuleb märkida, et see erineb gestaltpsühhoteraapiast).
