Gestaltpsühholoogia – tajuteooria, gestaltiseadused ja ajalugu

Gestaltpsühholoogia on 20. sajandi alguses Berliinis välja kujunenud teooria meele ja aju kohta. Selle keskne väide on, et tajume objekte ja olukordi terviklikult, mitte lihtsalt osade summana. Gestaltpsühholoogia uurib neid reegleid ja printsiipe, mille järgi aju kokkuvõtteid teeb ning kujundab tajukogemuse järjest, lihtsustab ja organiseerib.

Mõte on selles, et aju näeb asju tervikuna. Kõige selgemalt avaldub gestaltiefekt nägemise puhul. Me tunneme ära figuurid ja tervikud, mitte ainult joonte ja kõverate vormide kogumi. Psühholoogias vastandatakse gestaltism sageli strukturalismile. Sageli kasutatakse gestaltiteooria selgitamisel väljendit "Tervik on suurem kui osade summa". Täpsem on aga öelda: "Tervik on erinev osadest" — see rõhutab, et tajuline tervik toob kaasa omadusi, mida üksikud osad üksi ei kanna.

"Meil on loomupärane soov kogeda asju võimalikult heas žestaadis. "Hea" võib siinkohal tähendada paljusid asju, nagu korrapärasus, lihtsus, sümmeetria jne, mis siis viitavad konkreetsetele gestaltiseadustele".

Ajalooline taust ja esimesed tähelepanekud

"Algne tähelepanek pärineb Wertheimerilt, kui ta märkis, et me tajume liikumist seal, kus ei ole midagi muud kui üksikute sensoorsete sündmuste kiire jada. Seda nägi ta Frankfurdi raudteejaamast ostetud mängustroboskoobis ja seda nägi ta ka oma laboris, kui ta katsetas kiirelt üksteise järel vilkuvate tuledega (nagu jõulutuled, mis näivad kulgevat ümber kuuse, või Las Vegase uhked neoonreklaamid, mis näivad liikuvat). Seda efekti nimetatakse näiliseks liikumiseks ja see on tegelikult liikuvate piltide põhiprintsiip".

20. sajandi alguse teoreetikud, nagu Kurt Koffka, Max Wertheimer ja Wolfgang Köhler (Carl Stumpfi õpilased), nägid objektide nägemist kui kõiki elemente, mis on kokku võetud globaalseks konstruktsiooniks. See "gestalt" või "tervikvormi" lähenemisviis püüdis mõista tajumist — kaasasündinud või kiiresti omandatavaid vaimseid seadusi, mis määrasid, kuidas objekte tajume. Gestaltpsühholoogia rõhutab praegust, situatiivset organiseerimist: kuidas sinu tähelepanu, lähivaade ja kontekst määravad, mis on esiplaanil (figuur) ja mis taustal (põhi).

Peamised gestaltiseadused

Gestalti kirjeldamiseks sõnastati mitu tajuseadust, mis seletavad, miks me järjestame ja grupeerime visuaalset informatsiooni teatud viisil. Olulisimad neist:

• Sarnasus (similarity) — me grupeerime kokku sarnase välimuse, värvi või kujuga objektid.
• Lähedus (proximity) — lähestikku asuvad elemendid tajutakse omavahel seotud rühmana.
• Jätkumine (continuity) — eelistame tajuda sujuvaid jooni ja trajektoore, mitte katkestatud või ebaloogilisi ühendusi.
• Sulgemine (closure) — täidame puuduvad osad, et näha täielikku kuju (näiteks täidame tühjad alad joonise ümber).
• Figuuri- ja põhierinevus (figure–ground) — me eristame, mis objekt on ees ja mis on taust; see mõjutab, mida me loeme fookuses olevaks.
• Sümmeetria ja lihtsus (prägnanz) — me eelistame lihtsaid, sümmeetrilisi ja korrapäraseid struktuure, mida aju suudab hõlpsasti organiseerida.
• Ühene seos (common fate) — objektid, mis liiguvad koos, tajutakse seotud rühmana.

Näited ja rakendused

Konkreetsed nähtused, mida gestaltpsühholoogia kirjeldab:

• Phi-fenomen — näiline liikumine kaob, kui valgusallikad vilguvad kiiresti järjest; see on filmi ja animatsiooni aluseks.
• Võlts-kujude nägemine — me tunneme ära tuttava objekti, isegi kui osa sellest on varjatud või puudulik.
• Disain ja visuaalne kommunikatsioon — kujundusprintsiibid, logo- ja liidese kujundus kasutavad gestaltiseadusi, et suunata tähelepanu ja lihtsustada info mõistmist.
• Kognitiivne ja kliiniline psühholoogia — gestaltipõhimõtted on mõjutanud tähelepanuteooriaid, probleemilahenduse uurimust ja ka vaatlusi organisatsiooni/kujulise mõtlemise kohta.

Piirangud, kriitika ja pärand

Gestalti on kritiseeritud mitmel põhjusel: peamiselt selle eest, et see oli rohkem kirjeldav kui selgelt testitav ja mehhanismipõhine. Paljud gestaltise väited olid kvalitatiivsed ja ei pakkunud kvantitatiivset mudelit. Samas on gestaltpsühholoogia andnud olulise panuse tajuteaduse arengusse — see avas teed eksperimentaalsele uurimisele ning mõjutas hiljem kognitiivset psühholoogiat, neuroteadust ja visuaalset disaini.

Gestalti ideed on tänapäeval integreeritud paljudesse valdkondadesse: inimene-arvuti suhtluses, reklaamis, arhitektuuris ja liiklusohutuse kujundamises. Samuti on gestaltpsühholoogia sageli segi aetud gestaltpsühhoteraapiaga, mis on suuresti erinev — esimene uurib tajuprotsesse, teine on terapiasuund, mis kasutab teistsugust teoreetilist ja kliinilist raamistikku.

"Ma seisan akna taga ja näen maja, puid, taevast. Teoreetiliselt võiksin öelda, et seal oli 327 heledust ja värvinüanssi. Kas mul on "327"? Ei. Mul on taevas, maja ja puud". Max Wertheimer tajuvormide organiseerimise seadused. 1923

Kokkuvõte

Gestaltpsühholoogia rõhutab, et tajume maailma terviklikult ning meie aju töötab selliste põhimõtete järgi nagu sarnasus, lähedus, lõpetatus ja jätkumine. Kuigi algne koolkond oli osa sajandi alguse teoreetilisest diskussioonist ja mõningal määral kirjeldav, on selle ideed jätkuvalt praktilise tähtsusega nii teaduses kui igapäevases kujunduses ning tajuteooriate aluseks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on gestaltpsühholoogia?

K: Kuidas seletab gestaltiteooria taju?

K: Kes töötas välja gestaltpsühholoogia idee?

K: Mis on näilise liikumise näide?

K: Mida täheldas Max Wertheimer selle kohta, kuidas inimesed tajuvad objekte?

K: Kuidas on gestaltpsühholoogiat selle algusest peale kasutatud?

Otsing