Karl Duncker
Karl Duncker (Leipzig, 2. veebruar 1903 - 23. veebruar 1940) oli saksa psühholoog.
Kuni 1935. aastani oli ta Berliini gestaltpsühholoogia rajajate õpilane ja assistent: Max Wertheimer, Wolfgang Köhler ja Kurt Koffka. 1935. aastal sai ta natside poolt pagendatuna assistendi koha Cambridge'i ülikoolis koos Frederic Bartlettiga. Hiljem emigreerus ta USAsse, kus ta oli taas Köhleri assistent Swarthmore'i kolledžis. Ta sooritas 1940. aastal 37-aastaselt enesetapu. Ta oli mõnda aega kannatanud depressiooni all ja saanud professionaalset ravi.
Saavutused
Duncker on loonud termini "funktsionaalne fikseeritus" visuaalse taju ja probleemide lahendamise puhul. See kirjeldab raskusi, mis tulenevad probleemi osast, millel on tavaliselt fikseeritud funktsioon. Probleemi puhul tuleb fikseeritud funktsiooni muuta, et jõuda tajumiseni või lahenduseni.
Tema "küünlaprobleemi" puhul oli olukord määratletud objektide abil: küünalde karp, pöidlaküünalde karp ja tikutulede raamat. Ülesanne oli kinnitada küünlad seinale ilma lisaelementideta. Selle probleemi raskus tuleneb küünlakarbi funktsionaalsest fikseeritavusest. Ülesandes on see konteiner, kuid lahenduses tuleb seda kasutada riiulina.
Muud näited seda tüüpi probleemidest on järgmised:
- pendli osana tuleb kasutada elektromagnetit.
- puu haru tuleb kasutada tööriistana
- telliskivi tuleb kasutada paberimassina
- tuleb leida sõnale teine tähendus, mis erineb lause kontekstis olevast tähendusest
Küünla probleem (Karl Duncker, 1945).
