Max Wertheimer (Praha, 15. aprill 1880 – New Rochelle, New York, 12. oktoober 1943) oli psühholoog, keda peetakse koos Kurt Koffka ja Wolfgang Köhleriga üheks kolmest gestaltpsühholoogia rajajast. Tema uurimistöö mõjutas tugevalt tajuteadust, mõtlemise uurimist ja hilisemat kognitiivset psühholoogiat.

Elukäik ja karjäär

Wertheimer õppis ja töötas erinevates Saksa ülikoolides ning oli tuntud oma eksperimentaalsete uuringute poolest. Aastatel 1929–1933 oli ta Frankfurdi ülikooli professor. Kui 1933. aastal sai Adolf Hitlerist Kolmanda Reichi kantsler, mõistis Wertheimer, et tema kui juudi päritolu teadlase töötingimused on Saksamaal ohtlikud, ning lahkus riigist. Lõpuks võttis ta vastu kutsumise õpetada New Yorgis The New School for Social Research (tavapäraselt lühendatult New School) kõrvaltöös ning emigreerus Ameerika Ühendriikidesse.

Töö ja panus

Wertheimer jätkas New Yorgis teadustööd, keskendudes probleemide lahendamisele ja sellele, mida ta ise nimetas produktiivseks mõtlemiseks. Tema töös oli korduvalt rõhutatud, et tajuprotsessid ei koosne lihtsalt eraldiseisvate elementide summast, vaid neist kujunevad organiseeritud tervikud ehk gestaltid — “tervikud” erinevad omadustelt oma osade summast. See põhimõte sai gestaltpsühholoogia alustalaks.

Põhilised ideed ja avastused

  • Phi-fenomen: Wertheimer on tuntud oma varajase ja mõjukate eksperimentide poolest liikumistaju kohta; 1912. aastal kirjeldas ta nn phi-fenomeni — näilise liikumise tajumist kui järjestikute staatiliste kujutiste vahelise ajastuse tulemust. See avastus aitas mõista, kuidas visuaalne süsteem konstrueerib liikumist ja tervikuid.
  • Gestaltipõhimõtted: tema töö sõnastas ja populariseeris mitmeid tajuvõrgustike korralduslikke põhimõtteid, nagu lähedus (proximity), sarnasuse (similarity), sulgemine (closure), jätkamine (good continuation) ja Prägnanz (tendents moodustada võimalikult lihtsaid ja sobivaid kujundeid).
  • Probleemilahenduse rõhuasetus: ta eristas produktiivset (insight- või äratundmuspõhist) mõtlemist mehaanilisest, algoritmilisest lähenemisest; rõhutades eesmärgipärast ümstrukturimist probleemis, mis viib lahenduse sünnini.

Kirjandus ja pärandus

Wertheimer avaldas hulga teadusartikleid tajust, mõtlemisest ja loovusest. Tema viimane töö — käsikiri teemal produktiivne mõtlemine — lõpetati 1943. aasta septembri lõpus. See käsikiri avaldati postuumselt inglise keeles pealkirja all Productive Thinking (ilmunud 1945) ja on jäänud tähtsaks allikaks probleemilahenduse ja loovuse uurimisel. Kuigi tema ainuekslik raamat valmis ja ilmus peaasjalikult Ameerikas, on tema teaduslik pärand levinud laialdaselt üle psühholoogia eri valdkondade.

Lõpp ja mälestus

Wertheimer suri 12. oktoobril 1943 südameinfarkti tagajärjel, vaid umbes kolm nädalat pärast raamatu lõpetamist. Ta maeti Beechwoodi kalmistule New Rochelle'is, New Yorgis. Tema ideediks kujunenud gestaltpõhimõtted mõjutavad jätkuvalt tajuteadust, kognitiivset psühholoogiat, kujunduspsühholoogiat, haridusteadust ja ka teraapiavorme — tema rõhuasetus terviklikul organiseeritusel mõjutas nii teooriat kui ka praktilist uurimismeetodit.

Oluline mõte: Wertheimeri töö meenutab, et inimese tunnetus on aktiivne ja organiseeriv protsess: me ei näe maailma lihtsalt tükkidena, vaid kujutame sellest tervikuid, mille põhjal mõtleme ja tegutseme.