Hüatsintara (Anodorhynchus hyacinthinus) — suurim papagoi ja ohustatud liik

Hüatsintara — maailma suurim papagoi (kuni 100 cm), ohustatud liik. Tutvu elupaikade kadumise, ebaseadusliku kaubanduse, toitumise ja kaitsemeetmetega.

Hüatsintara (Anodorhynchus hyacinthinus) on Lõuna- ja Kesk-Ameerikas elav suur ja eristatav papagoi. See on tuntud oma säravsinise sulestiku ja pikkade tiibade ning eriti pika sabaga – pea tipust kuni sabaotsani ulatuv keha pikkus võib olla ligi 100 cm, mistõttu on ta maailmas suurim vabas looduses lendav papagoi.

Kirjeldus

Hüatsintara on sügavsinine, koonilise ja tugeva nokaga lind. Nokatuju on jäme ja võimas, kohandunud kõvade pähklite ja seemnete purustamiseks. Silmade ümber on iseloomulik paljas kollane nahavärvus, mis koos helekollase nokaala ja sinise sulestikuga teeb liigist hõlpsasti äratuntava.

Levik ja elupaik

Liik esineb peamiselt Brasiilia, Boliivia ja Paraguay piirkondades, kus tema elupaigaks on põhiliselt palmimetsad, savannid (nt Pantanal ja Cerrado) ning jõgede ja jõevallide lähedal asuvad metsakogumikud. Tema looduslikku levikut on aga tugevalt vähendanud inimtegevus; varasema suurema levikuala tõttu esineb infoallikates ka mitmesuguseid viiteid (nt Ida-Soome-Ameerikas), kuid tänapäeval on populatsioonid hajutatumad ja kohati väga väikesed.

Toitumine

Hüatsintara toitub peamiselt palmide pähklitest ja kõvadest viljadest. Tal on tugev nokk ja jäme keel, mis võimaldab murda väga kõvasid koorikuid. Nad kasutavad nokka ja keelt viljade avamiseks ning viljaliha kättesaamiseks. Mõned kohalikud pähkliliigid, näiteks acuri tüüpi pähkel, on nii kõvad, et neid võivad liikide jaoks muuta söödavaks alles pärast seda, kui pähkel on läbinud teiste loomade seedesüsteemi; selles kontekstis on mainitud ka kariloomi (veiste) rolli maastiku muutmisel. Lisaks pähklitele söövad hüatsintarad puuvilju, nektarit ja mitmesuguseid seemneid — nende toit on mitmekesine ning nad võivad rännata laial alal, otsides küpseid toiduressursse.

Paljunemine ja looduslikud ohud

Hüatsintara pesitseb tavaliselt puuõõntes või lohkudes suurtes puudes, eelistades vanu, kõrgeid ja laiu isendeid. Pesitsusaegadel on markantne paariside ning vanalinnud toituvad ja kaitsevad poegi aktiivselt. Looduses ründavad nende mune ja poegi mitmesugused väikesed imetajad ning röövloomadena võivad esineda ka suured kotkad ja teised kiskjad; tekstilise viitena on mainitud rünnakuid näiteks rabakotkaste ja tuukanide vahelises dünaamikas.

Mõnel alal on huvitav ökosüsteemiline seos: teatud puuliigid, nagu manduvipuu (Sterculia apetala), on olulised pesapuud ja seemnete levitamisel osalevad lindude- ning putukatekooslused mõjutavad saarte puude levikut ja seeläbi sobivate pesitsoonide kättesaadavust. Kaasnevad vastasmõjud (nt mõnede lindude seemnelevik vs. pesarööv) kujundavad olukorda kohalikul tasandil.

Inimtekkelised ohud ja kaitse

Peamised ohud on inimtekkelised: illegaalne sulekaubandus ja lemmikloomakaubandus on ajalooliselt vähendanud populatsioone, kuna isendeid püütakse pesadest või kütitakse täiskasvanuid. Lisaks on elupaikade hävitamine, metsade hävitamine ning maa kasutuse muutumine sealhulgas põllumajanduslikul ja kariloomakasutuse laiendamisel oluline tegur (elupaikade hävitamine).

Liik on rahvusvaheliselt tunnustatud kaitstavaks: teda kaitstakse sorte ja rahvusvahelisi konventsioone järgides ning rahvusvaheliste koguandmete alusel on ta kantud Rahvusvahelise Looduskaitseliidu punases nimekirjas ning liigi staatust on kirjeldatud kui ohustatud liigiks ning seda kaitstakse ka rahvusvahelise looduslike liikide kauplemise regulatsioonide kaudu.

Kaitsetegevused ja tulevik

• Elupaikade kaitse: looduslike metsaalade ja pesitsusalade kaitse- ja taastustööd aitavad tagada vajalike puude ning toidupaljunduse säilimist.
• Seire ja jõustamine: ebaseadusliku linnupüügiga võitlemine ning turujärelevalve vähendavad püügi ja müügi survet.
• Vangistuses paljundamine ja taasasustamine: mõnes piirkonnas toimuvad aretusprogrammid, mille eesmärk on tugevdada looduspopulatsioone istutuste ja elupaiga taastamise abil.
• Kogukonnapõhised algatused: kohalike kogukondade kaasamine elupaikade kaitsele ja säästvale majandamisele on sageli edu võti.

Hüatsintara on tähelepanuväärne nii oma suuruse kui ka ilusa sinise sulestiku poolest, kuid ilma jätkuvate kaitsemeetmeteta on selle tulevik looduses ebakindel. Edu saavutamiseks on vajalikud rahvusvaheline koostöö, kohalikud kaitsealgatused ja jätkuv teadusuuringute tugi, et mõista liigi ökoloogiat ja tagada tema säilimine tulevaste põlvkondade jaoks.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Mis on hüatsintpahkva teaduslik nimi?

K: Kui pikk on hüatsintpahkhiir?

K: Millist toitu sööb hüatsintpuu?

K: Miks on hüatsintakad ohustatud?

K: Kuidas mõjutavad toukanid hüatsintide paljunemiskiirust?

K: Millised rahvusvahelised organisatsioonid kaitsevad seda liiki?

Otsing