Hyperion — John Keatsi katkenud romantiline luuletus ja 'The Fall of Hyperion'

Hyperion — John Keatsi katkenud romantiline luuletus ja The Fall of Hyperion: sügav ülevaade luuleloost, mütoloogiast ja lõpetamata värsside kehast, mis näitavad Keatsi suurust.

Hyperion on üks inglise romantilise luuletaja John Keatsi peamistest luuletustest. Luuletus tugineb kreeka mütoloogiast pärinevale jutustusele, milles titaan Hyperion, kreeka päikesejumal, asendus Apolloga.

Keats töötas teose kallal peamiselt 1818. aasta augustis ja septembris. Ta kirjutas kaks esimest osa ehk „raamatut“, millest kumbki ulatus ligikaudu 350–400 reani, ning III raamatu umbes 135 reaga. Keats ei olnud lõplikult rahul sõnastusega ja tegi teksti vähehaaval ümber kuni 1819. aasta aprillini, mil ta mõneks ajaks loobus. Mõned kriitikud ja uurijad väidavad, et Keats püüdis uuesti saavutada varem (näiteks 1817. aastal) ilmunud pikki narratiivseid katseid—nagu tema Endymionis—kuid tema luuleline maitse oli muutunud ning ta ei tahtnud enam kirjutada traditsioonilist mütoloogilist eepost, mida paljud teised tollased luuletajad viljelid.

Keats hakkas luuletust uuesti kujundama uues, eneseanalüütilisemas ja vormiliselt katsetavas variandis, mille ta pealkirjastas The Fall of Hyperion. Selle teise versiooni kallal töötas ta 1819. aasta tähelepanuväärsel perioodil (umbes pool aastat) ja kirjutas üle 500 rea, ent ka sellest teisest katsest jäi teose lõpetamine puudu. Selles versioonis ilmneb tugevam pooldumine tühivärsile ja poeedi rolli ning kannatuse teemale: luuletuses esineb unenäoline jutustaja ning mütoloogilised olendid nagu Moneta, ning tekst on luuletaja eneserefleksioon — seetõttu peetakse teist versiooni sageli eksperimentaalsemaks ja isiklikumaks kui esimene.

Keats kasutas tühivärssi, st värssi ilma riimita, eesmärgiga saavutada viimistletud, aga vaba kõne ja laia ajalisehaarde mulje. Kuigi kumbki versioon ei saanud kunagi lõplikult valmis, leiavad paljud luuleuurijad, et need sisaldavad mõningaid Keatsi enim iseloomustavaid ja sügavaid ridu — nii tonaalselt kui kujundlikult tugevamaid osi tema loomingust.

Peamised teemad ja stiil

Hyperioni teemad hõlmavad muutust ja kaotust: kunagise jumaliku korra langemist, suremust, melanhooliat ning poeedi rolli maailmas, mis on muutuste ja uute ideede poolt ümber kujundatud. Keats kasutab rikkalikku mütoloogilist kujundit, et uurida esteetilisi ja eksistentsiaalseid küsimusi: mis jääb alles vanast maailmast, kuidas suhtub uus jumalus (Apollo) vanasse võimu ja mida tähendab loomevalu. Stiililiselt on teos märgiline Keatsi „küpsuse“ poole liikudes — keel on tihe, metafoorid kihilised ja meeleolu sageli sünge, ent samas monumentaalne.

Saatus ja vastuvõtt

Keats ei avaldanud kumbagi Hyperioni varianti lõplikus vormis oma eluajal; mõlemad jäid lõpetamata ja leidsid tee avalikkuse ette alles postuumselt kogumikes. Hiljem on kriitika ja luuleteadus väärtustanud nii teksti ambitsiooni kui ka selle fragmentaarsust: mõned hindavad just katkestatuse ja poolelijäämise kaudu tekkinud poeetilist pinget, teised leiavad, et Keats püüdis epilise vormiga saavutada midagi, mille jaoks tema kujunduslik otsing polnud veel lõpuni küps.

Kaasaegsed luuleuurijad tõstavad esile, et Hyperion ja The Fall of Hyperion demonstreerivad Keatsi mõtlemise sügavust — nii tehnilist elegantsi tühivärsis kui ka filosoofilist ambitsiooni. Need tekstid on olnud olulised nii Keatsi kui ka laiemalt romantilise luule pärandi hindamisel.

Tõlkimine ja lugemine

Hyperioni fragmentaarne iseloom ja rikkalik mütoloogiline alus teevad tõlkimise keeruliseks: tekst vajab nii täpset rütmitunnet kui ka pildikeele edasiandmist. Eesti keelde on tehtud mitu lähenemist — mõned tõlked rõhutavad müütilist kõla, teised püüavad esile tuua poeedi isiklikku häält. Luuletuse katkendlikkus on osa selle koormat ning loeb sageli mitte üksnes sisu, vaid ka vormi ja katkestuse poeetikat.

Allpool on toodud eesti keelde antud, luuleliku stiiliga lähedane katkend Hyperioni algusest, mis sageli mainitakse näitena Keatsi tumedast ja võimsast pildikeelest:

Sügaval varjulises kurbuses orgu

Kaugele vajunud hommiku tervislikust hingamisest,

Kaugel tuline keskpäev, ja eilne üks täht,

Istus hallipäine Saturn, vaikne nagu kivi,

Vaikne nagu vaikus tema peidupaiga ümber;

Mets metsast metsa rippus tema pea ümber

Nagu pilv pilve peal.

Selgitus: ingliskeelsete sõnade tõlked rõhutavad konteksti — "vale" = org; "morn" = hommik; "eve" = õhtu — ning aitavad mõista algstseeni aja- ja meeleolulist paigutust.

Kuigi Hyperion ja tema teine versioon jäid lõpetamata, jäävad need Keatsi loomingusse võtmetekstideks, mis näitavad tema piiripunkte ja samal ajal poeetilist tugevust: võimet luua suurvormi ambitsiooniga kujundeid, mis käsitlevad muutusi, kaotust ja poeedi kohta ühiskonnas.

Küsimused ja vastused

K: Kes kirjutas luuletuse Hyperion?

Küsimus: Millal Keats luuletuse kallal töötas?

K: Kui pikad olid Hyperioni kaks esimest raamatut?

K: Millist luulet üritas Keats Hyperioniga kirjutada?

K: Millist vormi ta kasutas oma luuletuse kirjutamisel?

Küsimus: Millised on mõned algusread "Hyperioni" I raamatust?

K: Mida tähendab "org" selles kontekstis?

Otsing