India–Pakistani sõda 1971: 13-päevane konflikt ja Bangladeshi iseseisvus

India–Pakistani sõda 1971: kiire 13-päevane konflikt, Pakistani kapituleerumine ja Bangladeshi iseseisvus — põhjalik ülevaade sündmustest, tagamaadest ja tagajärgedest.

India–Pakistani sõda 1971 oli lühike, ent ajalooliselt väga kaalukas sõjaline konflikt India ja Pakistan vahel, mille aktiivne õhud- ja maaoperatsioonide faas kestis vaid 13 päeva — peamiselt 3. detsembrist kuni 16. detsembrini 1971. Sõda toimus nii idas (Ida-Pakistan, tänane Bangladesh) kui ka läänerindel India ja Lääne-Pakistani vahel. Sõja lõpp fikseeriti pärast seda, kui Pakistani relvajõudude idakomando allkirjastas 16. detsembril 1971. aastal kapitulatsioonikirja (1971) — see andis teed Ida-Pakistani eraldumisele ja iseseisvuse tekkimisele.

Taust ja põhjused

Põhilised pinged tekkisid pärast 1947. aasta lahknemist, mil Pakistan jagunes geograafiliselt kaheks eraldiseisvaks osaks: Lääne- ja Ida-Pakistaniks, mida eraldas India territoorium. 1970. aasta riigikogu valimistel sai Ida-Pakistani poliitiline jõud Awami League selge enamuse, kuid Lääne-Pakistani juhtkond keeldus võimu üleandmisest. See eskaleerus massimeeleavaldusteks ja 25. märtsil 1971 algas Pakistani armeelt julge repressiooniline kampaania, mida nimetatakse „Operation Searchlight’iks“. Repressioonid, sealhulgas massimõrvad ja vägivald tsiviilelanike vastu, sundisid miljoneid ida-pakistanlasi põgenema India poole — hinnanguliselt kuni ligikaudu 8–10 miljonit põgenikku — ning tekitasid India jaoks suuri humanitaar- ja julgeolekuprobleeme. 26. märtsil 1971 kuulutasid Bangladeshi iseseisvuse poliitilised juhid (peamiselt Awami League ja juht Sheikh Mujibur Rahman) ja puhkes vabadusvõitlus, mida juhtisid nii vabanemisliikumine Mukti Bahini kui ka regulaarväe üksused.

Sõjategevuse kulg

• 1971. aasta lõpus, 3. detsembril, korraldas Pakistan rünnaku India õhuväe vastu, millele India vastas täieliku sõjalise sekkumisega. See tähistas sõjategevuse otsest eskaleerumist kahe riigi vahel.
• Ida-rindel toetas India aktiivselt Mukti Bahini ja viis läbi kiire lõhkumise kampaania, mille eesmärk oli neutraliseerida Pakistani väed ja vallutada strateegilised linnad. India väed ja vabanemisjõud tegid kiire edasimineku, piirates Pakistani juhitavaid üksusi Dhaka ümbruses.
• Läänerindel toimusid lahingud India ja Lääne-Pakistani üksuste vahel, kuid märkimisväärsed otsustavad sündmused ja põhiraskus langes idarindele.
• 16. detsembril 1971 allkirjastas Pakistani idakomando ametlikult kapituleerumisdokumendi, mis lõpetas suurema sõjategevuse idas ja ütles otsustavalt sõja käigu Bangladeshi iseseisvuse kasuks.

Olulised isikud ja faktid

• India sõjaväe idakomando ülemaks oli kindral Jagjit Singh Aurora, kes juhtis Moslemivõitlejate ja India vägede ühiste operatsioonide lõplikku pealetungi Dhaka suunas.
• Pakistani idakomando juht, kellelt võeti vastu allkiri kapituleerimisel, oli Lt Gen A. A. K. Niazi (selle nime mainimine on laialt dokumenteeritud ajalooallikates).
• Sõja tulemusena võttis India sõjavangi umbes 97 368 Lääne-Pakistani kodanikku, kes viibisid Ida-Pakistani iseseisvuse ajal, sealhulgas ligikaudu 79 700 Pakistanile kuulusid sõjaväelasi ja poolsõjaväelasi ning umbes 12 500 tsiviilisikut.

Humanitaarne mõju ja kaotused

Sõjalise konflikti ja sellele eelnenud repressioonide tõttu kannatasid tsiviilelanikud rängalt. Täpsed inimohvrite arvud on vaidlustatud ja varieeruvad sõltuvalt allikast: Bangladeshi valitsuse hinnangud on olnud kuni mitu miljonit hukkunut, samas kui sõltumatud ajaloolased annavad sageli madalamaid, kuid ikkagi väga kõrgeid numbrihinnanguid (sadu tuhandeid). Koos surmadega olid laialdaselt dokumenteeritud süüdistused massimõrvade, vägistamiste ja teiste sõjakuritegude kohta, mis on jätnud sügava jälje rahvusvahelises mõttes ja on hiljem viinud ka vastavate kuritegude uurimiseni Bangladeshis.

Rahvusvaheline taust ja reaktsioonid

1971. aasta sõda asetnes suuremasse külma sõja konteksti: Nõukogude Liit toetas Indiat diplomaatiliselt ja sõjaliselt lähedasemas partnerluses (süvendatud näiteks Indo-Nõukogude Sõpruse ja Koostöö lepinguga augustis 1971), samas kui USA juhtkond kaldus toetama Pakistani valitsust ja püüdis piirkonnas diplomaatiliselt mõjutada sündmuste kulgu. Ka Hiina väljendas moraalset ja poliitilist toetust Pakistanile. Rahvusvaheline üldsus reageeris nii kriitika kui ka diplomaatiliste katsetega vahendamiseks; aga sõjaline lahendus idas oli kiire ja otsustav.

Tagajärjed ja pärand

Peamised tagajärjed olid järgmised:

• Ida-Pakistanist sai iseseisev riik Bangladesh, mis de jure ja de facto hakati tunnustama järgnevate nädalate ja kuude jooksul rahvusvaheliselt.
• Sõda muutis Lõuna-Aasia geopoliitikat: India sõjaline ja poliitiline mõju kasvas, samas kui Pakistan pidi taasmõtestama oma strateegiat ja siseolukorda.
• Suured humanitaarsed kulud ja migratsioonipõhised problemid mõjutasid piirkonda pikaajaliselt; Bangladesh alustas taastamistöid ja poliitilist nõndanimetatud „sisekohanemist“ uue riigina.
• Sõjajärgseid arutelusid ja protsesse mõjutasid ka süüdistused sõjakuritegudes — nende uurimine ja kohtulik käsitlemine on olnud Bangladeshis pikaajaline ja mõnikord vaieldav protsess.

Oluline märkus allikate ja numbrite kohta

Arvud inimkaotuste ja täpsete sündmuste üksikasjade kohta erinevad sellest, kust teavet otsida — riiklikud hinnangud, sõltumatud ajaloolased ja rahvusvahelised organisatsioonid annavad sageli erinevaid numbreid. Siiski on laialdaselt tunnustatud, et 1971. aasta konflikt viis uue riigi — Bangladeshi — tekkeni ning jättis tugeva jälje nii regionaalsele poliitikale kui ka sotsiaalsele ja humanitaarsele olukorrale Lõuna-Aasias.

Lääne ja Nõukogude Liidu osalemine

Nõukogude Liit asus Bangladeshi poolele ning toetas sõja ajal India armeed ja Mukti Bahinit. Nõukogude võimud arvasid, et Bangladeshi iseseisvumine nõrgestab nende konkurentide - Ameerika Ühendriikide ja Hiina - positsiooni. NSVL andis Indiale kinnitusi, et kui tekib vastasseis USA või Hiinaga, võtab ta vastumeetmeid. See kinnitus sisaldus 1971. aasta augustis allkirjastatud India ja Nõukogude sõpruse lepingus.

Ameerika Ühendriigid toetasid Pakistani poliitiliselt ja varustusega. President Richard Nixon ja tema välisminister Henry Kissinger kartsid Nõukogude Liidu laienemist Lõuna- ja Kagu-Aasiasse. Pakistan oli Hiina Rahvavabariigi lähedane liitlane, kellega Nixon pidas läbirääkimisi lähenemise üle. Nixon kavatses 1972. aasta veebruaris Hiinat külastada. Nixon kartis, et India sissetung Lääne-Pakistani annaks Nõukogude kontrolli piirkonna üle. See õõnestaks tõsiselt Ameerika Ühendriikide ülemaailmset positsiooni ja Ameerika uue vaikiva liitlase Hiina piirkondlikku positsiooni. Et näidata Hiinale Ameerika Ühendriikide kui liitlase heausksust, saatis Nixon Pakistanile sõjalisi tarneid, suunates need Jordaania ja Iraani kaudu, julgustades samal ajal Hiinat suurendama relvatarneid Pakistanile. Nixoni administratsioon ignoreeris ka saadud teateid Pakistani armee "genotsiidse" tegevuse kohta Ida-Pakistanis, eelkõige Bloodi telegrammi. See põhjustas laialdast kriitikat ja hukkamõistu nii kongressis kui ka rahvusvahelises ajakirjanduses. Ameerika Ühendriigid esitasid ÜRO Julgeolekunõukogule resolutsiooni, milles nõuti India ja Pakistani relvarahu ja relvajõudude väljaviimist. Nõukogude Liit pani selle vastu veto. Järgnevatel päevadel üritasid Nixon ja Kissinger panna Indiat taganema, kuid see ei õnnestunud.

President Nixon palus Iraanil ja Jordaanial saata oma F-86, F-104 ja F-5 hävituslennukeid Pakistani abistamiseks.

Kui Pakistani lüüasaamine idasektoris näis olevat kindel, saatis Nixon lennukikandja USS Enterprise'i juhitud lennuväe lahingugrupi Bengali lahte. Enterprise ja selle saatelaevad jõudsid kohale 11. detsembril 1971. aastal. Venemaa dokumentaalfilmi kohaselt saatis Ühendkuningriik lahte lennukikandja lahingugrupi, mida juhtis lennukikandja HMS Eagle.

6. detsembril ja 13. detsembril saatis Nõukogude merevägi Vladivostokist välja kaks tuumarakettidega relvastatud ristlejate ja hävitajate rühma ning ühe allveelaeva; nad järgnesid USA rakkerühmale 74 India ookeani 18. detsembrist 1971 kuni 7. jaanuarini 1972. Nõukogude poolel oli ka üks tuumaallveelaev, mis aitas tõrjuda ohtu, mida kujutas endast USS Enterprise'i rakkerühm India ookeanis.

Vere telegramm

Küsimused ja vastused

K: Mis oli 1971. aasta India-Pakistani sõda?

K: Kui kaua sõda kestis?

K: Kus India ja Pakistani väed sõja ajal võitlesid?

K: Millal sõda tegelikult lõppes?

K: Mis juhtus pärast kapitulatsiooni?

K: Kui palju Lääne-Pakistani elanikke võeti India poolt sõjavangi?

K: Kas 1971. aasta India-Pakistani sõda loetakse üheks lühimaks sõjaks ajaloos?

Otsing