Infiltratsioonitaktika: Hutieri ja Rohr'i I maailmasõja taktika selgitus

Infiltratsioonitaktika: Hutieri ja Rohr'i innovatiivsed I maailmasõja šokk- ja Sturm-taktikad, mis murdsid kaevikusõja ummikseisu Verdunis ja idarindel.

Willy Rohr arendas 1915. aastal edukalt välja šokk-troopide-taktika läänerindel. Neid kasutati Verduni lahingus. Tema Bataillon sai iseseisvaks ja nimetati esialgu Sturmbataillon Rohriks ning umbes aasta hiljem nimetas Preisi sõjaminister selle ümber Sturm-Batailloniks nr. 5 (Rohr). Rohr keskendus väikeste, intensiivselt väljaõpetatud üksuste kasutamisele rünnakus, kombineerides löögiüksuste töö tuletoetuse, miiniväljade ja leegirottide (flamethrower) kasutamisega ning rõhuga kiirele murrangule ja liikumisele mööda vaenlase tagalat.

Oskar von Hutier oli teine Saksamaa üks edukamaid ja uuenduslikumaid kindralid I maailmasõja ajal. Ta rakendas sarnaseid põhimõtteid idarindel, kuid arendas neid edasi suurema rõhuasetusega juhtimis- ja koordinatsioonimeetoditele, õhutõrje- ning artilleriitäpse koostöö poole ning väikeste üksuste iseseisva otsustusõiguse suunas.

Taust ja vajadus uue taktika järele

Kaevikusõda lõi läänerindel pikaajalise ummikseisu: pikad ja kurnavad arendused, kus traditsiooniline massiivne tormimine tõi suured kaotused. Selle taustal hakati otsima lahendusi, mis võimaldaksid kiiremini ja väiksemate kaotustega rinde ummikust väljuda. Uuendused tekkisid mitme allika kombineerimisel — katsed paindlikumate väeosade, pretsedenditult üheainsa suuna asemel rünnakute hajutamise ning täpsema tuletoetuse järele.

Peamised põhimõtted (infiltratsioonitaktika)

• Väikesed ja hästi väljaõpetatud löögiüksused — ründeti mitte kogu joont korraga, vaid saatsid väikseid distsiplineeritud gruppe, mis murdsid vastase ebaühtlusi.
• Üksuste iseseisev initsiatiiv — sõduritele ja allohvitseridele anti volitust otsustada, rünnakuolukorras vältimaks bürokraatlikku viivitust.
• Raske tuletoetus, lühike ja intensiivne lõik — pika ja ulatusliku šrapnellipommituse asemel kasutati lühikest, fokuseeritud suurtule laagrit, mis oli sageli koordineeritud niheva (creeping) tulega, et neutraliseerida esimesed kaitseliinid ja ära hoida vastase korraldatud vasturünnak.
• Eesmärgiks tagalamoodustiste ja juhtimiskeskuste hävitamine — peamine eesmärk ei olnud igas kaevikus kinni võtta rindelõiku, vaid läbimurdmise korral rünnata tagalas asuvaid sidepunkti, tulepositsioone ja varustusliine.
• Koordineeritud varustus ja side — teavitussüsteemide, sidete ja logistikata abil taotleti rünnaku järjepidevust ja kiiret tugiüksuste kohale jõudmist.

Rohr'i panus

Rohr oli üks esimesi, kes katsetas tõhusalt väikesi šokküksusi, kombineeritud relvastust (nt leegirotid, käsigranaadid, kerge automaatrelvastus) ja kiirendatud õppust. Tema üksuste taktika vähendas sõltuvust massilisest artileriipommist ja rõhutas paindlikkust, kiiret liikumist ning dünaamilist rünnakut vastu tugevaid kaitsepositsioone. Tema üksused (Sturmbataillon/Sturm-Bataillon Nr. 5) muutusid saksa armees mudeliks šokiväeüksustele.

Hutieri arendused ja rakendused

Pärast 1917. aasta alguses sõjaväe ülemaks tõusmist hakkas Hutier rakendama oma kolmeaastase väejuhatuse käigus saadud õppetunde ja teiste armeede taktika õppimist. Ta töötas välja uue strateegia sakslaste jaoks, et murda kaevikusõja ummikseisust. See taktika osutus 1917. ja 1918. aastal nii edukaks, et prantslased nimetasid seda "Hutier' taktikaks", kuigi tänapäeval kasutatakse sagedamini terminit "infiltratsioonitaktika".

Hutier rõhutas laialdast eeltööd: põhjalik luure, täpne kaardistamine, õhukesed ja lühikesed artilerii-laagrilained, varustatud ägedate rünnakugruppidega, mille ülesanne oli läbimurdel edasi tungida ning katkestada vastase tagared. Tal oli suur mõju operatsioonide planeerimisele, kus suuremad üksused ei rünnanud esmast joont kohe tagantjärgi, vaid järgnesid kiirelt pärast löögiüksusi, et konsolideerida vallutatud alad ja vältida lõhestumist.

Taktika komponendid praktilisel tasandil

• Koolitus: löögirühmade väljaõpe ründe- ja lasketehnikates, maastikul liikumises ja kiiretes otsustes.
• Relvastus: kergemad automaatrelvad, käsigranaadid, leegirotid ja miinipildujad andsid väikeste rühmadele suurema tulejõu.
• Tulekoordineerimine: liikumine asetati kokku täpsete tulekorrastustega — sageli kasutasid sakslased lühikesi kuid intensiivseid pommitusi ja gaasilaenguid, et segada vastast enne löögirühmade järsku sissetungi.
• Liikumine ja juhtimine: sidemed, signaalid ja jooksjad olid hädavajalikud, et tagada initsiatiiv allpool asuvatel juhiastmetel ning vältida pealetuleva edu katkemist kommunikatsiooni puudumise tõttu.

Mõju ja pärand

Infiltratsioonitaktika muutis I maailmasõja lõpufaasi: see võimaldas mõnel korral saavutada kiirendatud edu ja vallutada strateegiliselt olulisi positsioone väiksemate materiaalsete kuludega. Taktika põhimõtted — iseseisev otsustamine madalamal tasandil, paindlikud löögiüksused ja tihe tulekoostöö — said aluseks paljudele hilisematele õppustele ja II maailmasõja algusaegade taktikalistele ideedele.

Piirangud ja riskid

Kuigi taktika oli võimas, ei olnud see imerelv. Edu sõltus suurel määral luurest, varustusest, side toimimisest ja ilmastikust (nt gaasi- või tulekahjuriske tõttu). Kui luure ebaõnnestus või kui varud ja side katkestasid, võisid väiksed rühmad jääda lõksu sügavale vaenlase tagalasse tungides. Samuti ei suutnud infiltreerivad rünnakud üksinda saavutada lõplikku strateegilist läbimurret ilma jätkuva poliitilise ja logistilise toeta.

Kokkuvõttes aitasid Rohr ja Hutier arendada ja populariseerida meetodeid, mis muutsid rindelahingute iseloomu — suund, mis mõjutas sõjateooriat ja -praktikat ka pärast Esimese maailmasõja lõppu.

Küsimused ja vastused

K: Kes töötas välja šokk-truppide-taktika läänerindel?

K: Millal neid kasutati?

K: Kuidas nimetati Willy Rohri Bataillon?

Küsimus: Kes oli Oskar von Hutier?

K: Mida tegi Oskar von Hutier idarindel?

K: Millise uue strateegia mõtles Oskar von Hutier sakslaste jaoks välja?

K: Mis oli Hutieri taktika?

Otsing