Ingólfur Arnarson — Reykjavík asutaja 874. aastal ja Islandi esimene püsiasukas
Ingólfur Arnarson — Reykjavík asutaja 874. aastal: lugu Islandi esimesest püsiasukast, tema rännakust, legendidest ja Reykjavíki sünnist.
Ingólfur Arnarson (islandi keeles Ingólfur Arnarson) ja tema abikaasa Hallveig Frodesdatter on üldjuhul Islandi esimesed alalised põhjamaade asukad. Pärimuse kohaselt asutasid nad Reykjaviki 874. aastal.
Allikad ja pärimus
Põhiline teave Ingólfr Arnarsoni kohta pärineb keskaja kirjandusest, eelkõige Landnámabókist (raamat Islandi asustamisest) ja ajaloolasest Ari Þorgilssonist (tuntud ka kui Ari Fróði). Need allikad annavad meile lühiülevaate tema saabumisest, laevareisist ja esimestest elukohtadest, kuid täpseid ajaloolisi detaile on keeruline kinnitada ning mitmed jutustused sisaldavad legendi ja sümboolikat.
Saabumine Islandile
Landnámabók'i järgi lahkus Ingólfr oma kodust Norrast pärast seda, kui ta sattus verivaenu. Ta oli kuulnud saar(t)est, mida olid merereisidel näinud Garðar Svavarsson, Flóki Vilgerðarson ja teised, ning otsustas pöörduda sinna elama. Saabudes viskas ta merele oma laua kõrged istmepostid (nisu- või tõusu-posti motiiv on levinud põhjamaade asustamislugudes) ja lubas rajada kodu seal, kuhu postid maale uhtuvad. Tema orjad otsisid rannikuid ja pärast mitmeaastast otsimist leidsid nad samba- ehk postjäljete asukohast väikese lahe, mis sai lõpuks nimeks Reykjavik — "suitsune laht" ehk "suitsude lahte", viidates kuumaveeaurule ja kuumaallikate kohalolule rannikul.
Hjörleifr Hróðmarsson ja Vestmannaeyjar
Ingólfri saatuslikult kaasnes tal ka kasuveli Hjörleifr Hróðmarsson. Pärimuse järgi olid Hjörleifr'i iiri orjad mässanud; Hjörleifr tappis neid, kuid osa orjadest põgenesid ja varjasid end saartel. Ingólfr otsis neid üles ning hukkas põgenenud orjad Vestmannaeyjaris (Westmani saartel). Saared said oma nime sündmuse järgi: norralased kasutasid iirlaste kohta tollal sageli nimetust "vestmenn" — lääne-mehed. See lugu on üks tuntud episoodidest, mis seovad Islandi varajast asustamist vägivalla, kättemaksu ja seaduse kujunemise teemadega.
Edasine elu ja järeltulijad
Pärimused räägivad, et Ingólfr asus elama Edela-Islandile ja tal olid järglased, kuid tema elu hilisem käik jääb ebaselgeks. Tema poeg Þorsteinn Ingólfsson (Þorsteinn Ingólfsson) mainitakse varajases allkirjas ja perekonnaosaduses; hilisemad institutsioonid, näiteks Islandi üldkogu ehk Althingi, kujunesid 10. sajandi alguses (Althing asutati traditsiooni kohaselt 930. aastal). Ei ole täpset üksmeelt, et Ingólfr või tema poeg otseselt "asutaks" Althingi, kuid nende perekond kuulus varajase isandkonna ja ühiskondliku organiseerumise mõjutajate hulka.
Ajalooline tõlgendus ja arheoloogilised leiud
Kuigi Landnámabók ja saga-lugudest pärinevad kirjeldused annavad selge pildi rahvapärimusest, on ajaloolastel ja arheoloogidel olnud ülesanne eristada legendi tegelikust ajaloost. Arheoloogilised kaevamised Reykjaviki ja teiste varajaste asumiskohtade ümbruses näitavad, et Norra päritolu põhjamaade asustus Islandil algas tõepoolest 9. sajandi lõpul ja 10. sajandi alguses. Samas leidub tõendeid, mis viitavad sellele, et saartel võis olla varem elanud iiri kristlikke mungasid ja erakuid — nende olemasolu kinnitavad nii kirjanduse viited kui ka mõned arheoloogilised märgid. Keskaja ajaloolane Ari Þorgilsson väitis, et iirlased lahkusid osaliselt seetõttu, et nad ei tahtnud elada koos äsja saabunud põhjamaalastega.
Kokkuvõte
Ingólfr Arnarson jääb Islandi rahvapärimuses esimeseks püsiasukaks ja Reykjaviki asutajaks. Tema lugu — Norrast lahkumine verivaenu tõttu, istmepostide merre viskamine, rannikule saabumine ning konfliktid Hjörleifriga ja iirlastega — on oluline osa Islandi kolonisatsiooni mütoloogiast. Samas tuleb meeles pidada, et paljud detailid on dokumenteeritud alles sajandeid hiljem ja on segunenud legendi ning ajaloolise tõendiga; moodne uurimistöö kombineerib kirjandusallikaid ja arheoloogiat, et anda tasakaalustatum pilt varajase asustuse sündmustest.
Johan Peter Raadsigi maal Ingólfr Arnarsonist (1850).
Küsimused ja vastused
K: Kes on Ingólfr Arnarson ja Hallveig Frodesdatter?
V: Ingólfr Arnarson ja Hallveig Frodesdatter on üldjuhul Islandi esimesed alalised põhjamaade asukad. Neile omistatakse traditsiooniliselt Reykjavíki asutamine 874. aastal.
K: Mis on Landnámabók?
V: Landnámabók on raamat, milles kirjeldatakse Islandi asustamist põhjamaalaste poolt. Selles väidetakse, et Arnarson lahkus tänapäeva Norrast pärast verivõitlusse sattumist ja ehitas oma maja tänapäeva Reykjavíkisse, andes sellele ka nime.
K: Kes olid Garðar Svavarsson, Flóki Vilgerðarson ja teised?
V: Garðar Svavarsson, Flóki Vilgerðarson ja teised olid meremehed, kes leidsid Atlandi ookeanil purjetades ühe saare. Pärimuse kohaselt asus sinna Ingolfr Arnarson, kui ta Islandile jõudis.
K: Mis juhtus Hjörleifr Hróðmarssoniga?
V: Hjörleifr Hróðmarsson oli Ingolfi kasuvend, kes purjetas koos temaga Islandile. Tema iiri orjad mõrvasid ta, sest ta kohtles neid halvasti, nii et Ingolf ajas nad taga ja tappis nad Vestmannaeyjaris (Westmani saartel). See sündmus andis saartele nende nime - vestmenn (läänemehed) oli nimetus, mida norralased sel ajal mõnikord iirlaste kohta kasutasid.
K: Mis juhtus Ingolfiga pärast asustamist?
V: Pärast Islandi edelaosas asumist ei ole teada, mis temaga pärast seda juhtus. Tema poeg Torstein (Þorsteinn Ingólfsson) olevat asutanud Islandi esimese parlamendi, mis hiljem sai tuntuks Althingi nime all.
K: Kes väitis, et Arnarson oli Islandi esimene põhjamaine asukas?
V: Keskaja ajaloolane Ari Þorgilsson väitis, et Arnarson oli Islandi esimene põhjamaine asukas, kuid tunnistas, et enne tema saabumist elasid seal iiri mungad ja erakud.
K: Kuidas otsustasid nad, kuhu nad asustama asusid, kui maa tuli nähtavale?
V: Kui nende reisil üle Atlandi ookeani tuli maa nähtavale, viskas Ingolf oma kõrged istmepostid üle parda ja lubas asuda sinna, kuhu jumalad otsustasid nad kaldale tuua. Kaks tema orja otsisid seejärel kolm aastat rannikuid, enne kui leidsid sambad väikesest lahest, millest lõpuks sai Reykjaviki linn.
Otsige