Armeekindral John Joseph "Black Jack" Pershing (13. september 1860 – 15. juuli 1948) oli Ameerika Ühendriikide armee kindralohvitser, kes juhtis Ameerika ekspeditsioonivägesid I maailmasõjas. Pershing on ainus isik, kes on oma eluajal saanud Ameerika Ühendriikide armees kõrgeima auastme General of the Armies (eesti keeles sageli tõlgitud kui armeekindral). (1976. aastal vastuvõetud kongressi dekreediga ülendati George Washington samasse auastmesse tagasiulatuvalt, kuid kõrgema teenistusastmega.) Pershingil on Ameerika Ühendriikide esimene ohvitseride teenistusnumber (O-1). Tema taktika- ja juhtimisprintsiibid mõjutasid tugevalt järgmist ametkonda: Ameerika kindralite põlvkond, kes juhtis Ameerika Ühendriikide armeed Euroopas Teise maailmasõja ajal, pidas teda mentoriks — nende hulgas olid George C. Marshall, Dwight D. Eisenhower, Omar N. Bradley ja George S. Patton.
Varajane elu ja karjäär
Pershing sündis Laclede'i kubermangus Missouri osariigis. Ta õppis United States Military Academys West Pointis ja lõpetas selle aukraadidega, alustades hiljem teenistust USA piirivalves ja Euroopa emigratsiooniväliste operatsioonide ajaloos olulistel ametiülesannetel. Tema varasem teenistus hõlmas osalemist indiaanisõdades, teenimist ratsaväes ning tööd nii sise- kui ka välistingimustes, mis kujundasid tema distsipliini ja juhtimisstiili.
Peamised sõjalised tegevused
Pershing teenis aktiivselt 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses. Ta võitles Spanish–American War (1898) ajal ja osales sõjategevuses Filipiinidel Ameerika–Filipiinide sõja ajal. Kuulus sai ta ka oma teenistuse tõttu koos Aafrika-Ameerika 10. ratsaväe üksustega (nn "Buffalo Soldiers"), mille tõttu tekkiski talle hüüdnimi "Black Jack". 1916. aastal juhtis Pershing'i vägesid ka Mehhikos alganud nn. karistusekspeditsiooni (Punitive Expedition), mille eesmärk oli jälitada Pancho Villa rühmitust.
I maailmasõja juhtimine
Kui Ameerika Ühendriigid astusid I maailmasõtta, määrati Pershing 1917. aastal Ameerika ekspeditsioonivägede (American Expeditionary Forces, AEF) juhiks Euroopas. Tema peamised panused sõjas olid:
- konservatiivne, kuid otsustav seisukoht, et USA väed peaksid operatsioone pidama iseseisvalt (mitte hajutatult liitlaste ridadesse),
- suure hulga sõjaväeliste jõudude väljaõpetamine, varustamine ja logistiline korraldamine lahinguväljale saatmiseks,
- osalemine suurtes rünnakutes, sealhulgas Meuse–Argonne'i operatsioonis, mis oli üks viimaseid ja määravamaid vaenutegevuse laineid rinde lõpus.
Pershing rõhutas distsipliini, rangeid väljaõppeprogramme ja modernset organiseerimist, mis aitasid Ameerika vägedel kiiresti lahinguvalmis olukorda jõuda ning anda värske ja suure energia liitlasjõududele olulise panuse sakslaste lüüasaamisel.
Ametikõrgendused, teenistusaeg ja pärand
Pärast sõda pälvis Pershing kõrgeima autasu ja 1919. aastal tõsteti ta auastmesse General of the Armies, mis oli tollal Ameerika armees kõrgeim auaste ning mida Pershing kandis oma eluajal ainukesena. Tema tegevus ja õpetused mõjutasid järgmist USA sõjaväe juhtide põlvkonda. Pershing kirjutas oma sõjaaegsetest kogemustest mälestused ning osales erinevatel sõjalistel ja riiklikel komisjonidel.
Ta suri 15. juulil 1948 ja on maetud Arlingtoni rahvuslikku kalmistusse. Tema nime kannavad mitmed mälestusmärgid, tänavad ja väeosad ning ka USA Pershing raketiprogramm sai nime tema auks — see kinnitab tema püsivat mõju Ameerika sõjalisele pärandile.
Tähtsamad tunnustused
- Ülemaailmne tunnustus ja arvukad välisriikide autasud sõjateenete eest;
- kõrgeim ametiastme omistamine Ameerika Ühendriikides (General of the Armies) — ainus isik selle auastme kandjana oma eluajal;
- ajalugu mäletab teda kui distsiplineeritud ja nõudlikku juhtfiguuri, kes suutis mobiliseerida ja organiseerida suured massid relvajõude lühikese ajaga.
John J. Pershing'i pärand on keerukas: tema otsused ja juhtimisstiil olid mõnikord vastuolulised, ent laiemas plaanis aitas tema juhtimine kujundada Ameerika vägede modernset kuju ja andis olulise panuse Entente'i võitu I maailmasõjas.
