Kahoʻolawe: Hawaii väike saar, pommitamise sihtmärk ja taastamine
Kahoʻolawe — Hawaii väike saar: pommitamise pärand, UXO-puhastus, kultuuriline tagastamine ja keskkonna taastamine. Lugu sõjajälgedest ja taastumisest.
Kahoʻolawe on Hawaii kaheksast peamisest vulkaanilisest saarest väikseim. See asub Mauist läänes ja Lanaʻist lõunas. Saar on umbes 11 miili (u 18 km) pikk ja umbes 6 miili (9,7 km) lai, pindalaga ligikaudu 45 ruutmiili ehk 120 km2. Kõrgeim punkt, Lua Makika, tõuseb 450 m merepinnast. Saar on väga kuiv: madal kõrgus ei põhjusta looduslikku vihma-sadestust, mida tekitavad looderannikult tulevad niisked tuuled (orograafilised sademed), ning seetõttu on pinnas õhuke ja erosioonile vastuvõtlik.
Ajalugu ja sõjaline kasutus. Kahoʻolawe't kasutasid Ameerika Ühendriikide sõjaväelased Teise maailmasõja ajal tulistamise ja pommitamise sihtmärgina. Ameerika Ühendriikide merevägi kasutas saart intensiivselt alates umbes 1941. aastast kuni 1994. aasta maini kui kaitsekoolitusala ja relvastuse katsetamise piirkonda. Sõjaline tegevus jättis maapinnale ja rannikualadele suuri kahjustusi: pinnase erosiooni, põllukultuuride ja põhjavee vähenemise, arheoloogiliste ja kultuurimälestiste kahjustumise ning suures koguses lõhkemata lahingumoonaga (UXO). Kuna saare kasutamine muutus ajapikku rahva ja kohalike elanike jaoks üha vastuvõetamatuks, algasid 1970. aastate ja 1980. aastate jooksul laialdased protestid, avalik surve ja õiguslikud nõudmised selle tegevuse lõpetamiseks.
1981. aastal kantakse kogu saare ala riiklikusse muinsuskaitseregistrisse (National Register of Historic Places), mis tunnistas Kahoʻolawe'i ajaloolist ja kultuurilist väärtust. 1993. aastal võttis USA kongress vastu seaduse, mis tunnustas saare kultuurilist tähtsust, nõudis mereväelt saare tagastamist riigile ja kohustas mereväge teostama lõhkemata lahingumoona (UXO) puhastamist ning alustama keskkonna taastamist [1]. Saare ametlik tagastamine toimus 11. novembril 2003, kuid puhastustööd ja taastamine on kestnud edasi, sest maapinnal ja mereranniku lähedal leidub endiselt maetud ja pinnal lebavat laskemoona ning mõnikord uhub merre objektid, mis kujutavad ohtu.
Puhastamistöö oli algselt planeeritud 10 aasta ja ligikaudu 400 miljoni dollariga, mille mereväele eraldati, kuid tegelikkus on osutunud keerukamaks ja aeglasemaks. UXO otsimine, tuvastamine ja ohutuks eemaldamiseks sobivate meetodite kasutamine koos arheoloogilise uurimise ning kultuurimälestiste kaitsega on aeganõudev ning nõuab otsustavat koordineerimist mereväe, osariigi ja kohalike huvigruppide vahel.
Haldus ja piirangud. 1993. aastal asutas Hawaii osariigi seadusandja Kahoʻolawe saare kaitseala (Kahoʻolawe Island Reserve). See kaitseala hõlmab kogu saart ja veekogusid kuni 3,2 km kaugusele kaldast. Osariigi seaduste kohaselt võib Kahoʻolawe'i ja selle vete kasutamist lubada vaid Havaii põlisrahvaste kultuurilistel, vaimsetel ja elatusallikatega seotud eesmärkidel, kalapüügiks, keskkonna taastamiseks, ajaloo säilitamiseks ja hariduse andmiseks. Kommertskasutus on keelatud. Seadusandja lõi ka Kahoʻolawe saare kaitseala komisjoni (KIRC), et hallata kaitseala ning valmistada ette selle edasist kasutust ja säilitamist kuni "tulevase Hawaii indiaanlaste suveräänse üksuse" jaoks [2]. Saar on praegu asustamata ja ligipääs on rangelt piiratud: külastused toimuvad peamiselt taastamistööde, teadusuuringute või kultuuriliste rituaalide raames, vastava loa alusel.
Keskkonnakahjud ja taastamise väljakutsed. Sõjaline kasutamine on põhjustanud ulatuslikku erosiooni ja pinnase kaotust, mis vähendas oluliselt põhjavee taset ning hävitas loodusliku taimestiku. Paljud alad on täitunud invasiivsete võõrliikidega ja topeltpinnase puudumine raskendab kohalike liikide taastumist. Lõhkemata lahingumoona esineb nii maal kui vee all ning see piirab piirkonna kasutamist ja taastamistöid.
Taastamistööde peamised sihid on:
- UXO otsing, ohutu eemaldamine ja ohtlike objektide hävitamine või teisaldamine;
- erosiooni kontrollimine läbi maastiku taastamise meetmete, nagu terrasside või tammide rajamine kuristikesse, kalde stabiliseerimine, kiviehitus ja pinnakatte taastamine;
- pinnase taastamine ja orgaanilise aine lisamine, et parandada vee läbilaskvust ja soodustada taimede kasvu;
- kohalike taimeliikide järkjärguline taasistutamine, mis toimub tihti kasvuhoonetes kasvatatud istikutega ja etappide kaupa invasiivsete liikide kõrvaldamise järel;
- põhjavee taastamise jälgimine ning veehoidlate ja sadevee juhtimise parandamine.
Praktilised meetodid hõlmavad kliimale sobivate taimede kasvatamist kohalikest seemnetest ja juurematerjalist, mulda hoidvaid meetmeid (nt rohtu ja pindkatet) ajutiste katete kasutamist kuni püsivate taimede juurdumiseni ning vegetatsioonivööndite loomist, mis pidurdavad vihmavee allavoolu ja hoiavad pinnase paigal. Samuti võetakse kasutusele arheoloogilised uuringud ja kultuuripärandi dokumenteerimine enne kõiki suuremaid maapinna töid, et kaitsta saarel olevaid pühasid ja ajaloolisi paiku.
Kultuuriline tähtsus ja kogukonna roll. Kahoʻolawe on Havaii põlisrahvaste jaoks sügavalt pühapaik: seal asusid ajaloolised heiau (pühapaigad), rituaalikohad ja muud kultuurimälestised. Paljud Havaii kultuurigrupid ja isikud on osalenud saare kaitses ja taastamises nii protestide, avaliku aktivismi kui ka tänapäevase halduse ja taastamistööde kaudu. Kiri ja osariigi eeskirjad rõhutavad, et saart kasutatakse eelkõige kultuuriliste, vaimsete ning hooldus- ja taastetööde eesmärkidel.
Kokkuvõtlikult on Kahoʻolawe näide keerukast kohtumisest sõjalise ajalooga, keskkonnakahjustuse ja kultuurilise taastamise vahel. Kuigi ametlik tagastamine toimus 2003. aastal ja alustatud on mitmesuguseid puhastus- ja taastamistöid, nõuab saare täielik ja püsiv taastamine veel palju planeerimist, rahastust, tehnilist tööd ning tihedat koostööd kohalike kogukondade ja asutustega.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Kahoʻolawe?
V: Kahoʻolawe on Hawaii kaheksast peamisest vulkaanilisest saarest väikseim. See asub Mauist läänes ja Lanaʻist lõunas.
K: Kui suur on Kahoʻolawe?
V: Kahoʻolawe on umbes 11 miili pikk ja 9,7 km lai, pindala on 45 ruutmiili ehk 120 km2.
K: Milleks kasutati saart Teise maailmasõja ajal?
V: Teise maailmasõja ajal kasutas Kahoʻolawe't Ameerika Ühendriikide sõjavägi tulistamise ja pommitamise sihtmärgina. Samuti oli see 1941. aastast kuni 1994. aasta maini Ameerika Ühendriikide mereväe kaitsekoolituspiirkond.
K: Millal sai see osa riiklikust muinsuskaitseregistrist?
V: 1981. aastal kanti kogu saar National Register of Historic Places'i.
K: Millal sai see ametlikult taas Hawaii osaks?
V: See muutus ametlikult 11. novembril 2003, kui see anti tagasi Hawaii rahvale pärast seda, kui seda hoiti "tulevase Hawaii põlisrahva suveräänse üksuse" jaoks.
K: Millised on plaanid Kahoʻolawe taastamiseks?
V: Plaanide hulka kuuluvad meetodid kuristike tammimiseks ja vihmavee äravoolu vähendamiseks, mõnede alade ajutiseks stabiliseerimiseks enne kohalike taimede istutamist, erosiooni kontrollimiseks, taimestiku taastamiseks, põhjavee taastamiseks ja võõramaiste taimede aeglaseks asendamiseks kohalike taimedega.
K: Kas Kahoʻolawe's on lubatud kaubanduslik kasutus?
V: Ei, Kaho'olawe saarel ei ole vastavalt riigi seadustele lubatud kaubanduslik kasutamine; lubatud on ainult Havaii põlisrahvaste kultuurilised, vaimsed ja elatusalased eesmärgid, kalapüük, keskkonna taastamine, ajaloo säilitamine ja haridus.
Otsige