Hinnanguline kõnelejate arv: umbes 114 000 kokku. India osariigis Jammus ja Kashmiris elab ligikaudu 102 000 kõnelejat (andmed 1997). Rahvaarvu hulka on arvatud ka 29 800–33 300 šammat’i kõnelejat (Voegelin & Voegelin 1977:328). Lisaks on ladakhi keelt kasutajaid Hiinas.

Levik ja piirkond

Peamised ladakhi keele kõnelejate piirkonnad on Maqbuza Kashmir, Ladakhi ringkond (ligikaudu 250 küla) ning ümbritsevad orud ja kõrgorgud. Keele kõnelejaid leidub ka väljaspool Ladakhit, sh Zangskar (Zanskar) ja Changthangi aladel.

Murded

Olulisemad murded on:

  • Leh (kesk-Ladakh) – seda murret kasutatakse sageli lingua francana;
  • Shamma (Sham, Shamskat, alam-Ladakhi) – asub Lehist lääne pool, Induse oru piirkonnas;
  • Nubra – Lehist põhjas, Nubra tahsil.

Leh’i murret loetakse laialdaselt standardseks kõnekeelseks vormiks; see on Leh raadiosaadete keel ja vahend suhtluseks eri ladakhi murrete, sealhulgas Changthangi ja Zangskari, vahel (Paldan 2002).

Vastuvõetavus teiste keeltega

Murdeline arusaadavus teiste tiibeti keeltega on varieeruv: ligikaudu 30–40% arusaadavusest tiibeti keele (sellel võib olla varieeruvus sõltuvalt testi tingimustest). Leksikaalne sarnasus Purikuga on hinnanguliselt 71–83%, tiibeti keelega 53–60% ning viie peamise ladakhi murde vahel 84–94%. Salvestustest nähtub, et Leh’i murre on muutunud paljudele teistele murretele arusaadavaks — näiteks Leh’i kõnelejad mõistavad Zangskari ja changthangi keelt sageli üle 90% ulatuses vastavalt salvestatud tekstikatsetele — kuid ei pruugi see kehtida kõigi murrete kõnelejate kohta vastupidiselt.

Klassifikatsioon

Ladakhi on tibeti-keelte rühma kuuluv keel, mis liigitub Sino‑Tiibeti (Sino‑Tibeti) keelkonda, täpsemalt Tibeto‑Burmani suurklassi „Tibetic” ehk Tiibeti‑Bodishi harusse (sageli nimetatakse ka lääne tiibeti ehk Western Bodish rühmaks). See kuulub Himalaja piirkonna tibeti‑kanauri tüviosasse.

Kirjaviis ja kirjandus

Ladakhi kirjasüsteemiks on traditsiooniline Tiibeti kiri. Kirjalik ladakhi keel erineb mõnevõrra kõnekeelsetest vormidest. Piiblitõlge on ilmuud juba 1948. Leh’i murde on sageli aluseks meedias ja standardiseeritud kommunikatsioonis.

Grammatika (peamised omadused)

  • Sõnajärg: SOV (subjekt‑objekt‑verb); kasutatakse postpositsioone.
  • Nominalia: genitiivid ja sugulusmärkmed paiknevad nimisõna ees; artiklid, omadussõnad ja numeraalid asetuvad nimisõna järel.
  • Käänded: sufiksid näitavad nimisõnafraasi juhtumit; keeles esineb ergatiivne liigend (ergatiivsus).
  • Verbiajalised ja derivatiivsed vormid: kausatiivsed konstruktsioonid on olemas; leidub komparatiive jm võrdlusvorme.
  • Foneetika: keel ei ole tooniline; silbistruktuurid võivad lubada keerukamaid konsonant‑ ja vokaal‑kombinatsioone (maksimaalsete silbistruktuurideks on kirjeldatud vorme nagu CCVCC või CCCVV).

Sotsiaalne ja olukordlik kasutus

Ladakhi keelt kasutatakse kõigi vanuseastmete seas. Linnades on paljud kõnelejad vähemalt kaudselt kaks- või mitmekeelsed ning kasutavad igapäevases suhtluses sageli urdu keelt või inglise keelt, samas kui maapiirkondades on levinud monokeelsus ladakhi keeles. Kirjaoskuse määr teises keeles (1991) oli meestel umbes 36% ja naistel umbes 12% (tavaliselt urdu, tiibeti või inglise keeles).

Elukeskkond, majandus ja kultuur

Ladakhi kõnelejate alad asuvad kõrgetes mäestikuorgudes, tavaliselt 2400–5000 meetri kõrgusel. Peamised elatustalad on:

  • Põllumajandus: nisu ja oder;
  • Karjakasvatus: jakid, kitsed, lambad (kašmiirivill);
  • Kodutööstus: kudumine, ehtekunst ning religioossete esemete valmistamine.

Religioon

Usulises suhtes on piirkonnas valdavalt buddistid, lisaks elab seal ka moslemeid ning väiksemaid kristlaste kogukondi.

Märkused

Leh‑murde positsioon standardse kõnekeele ja meediakeelena on oluline, kuna see toimib vahendina eri murrete vaheliseks suhtluseks. Kirjalik ja kõnekeelne vorm võivad erineda ehkki traditsiooniline tiibeti kiri jääb kirjaliku väljenduse aluseks.