Laetoli: 3,6 miljonit aastat vanad jalajäljed tõendavad homiinide kahejalgsust

Laetoli jalajäljed: 3,6 miljonit aastat vana tõestus homiinide kahejalgsusest — avastused, analüüsid ja Australopithecus afarensis’i roll inimese kõnnaku tekkes.

Laetoli on leiukoht Tansaanias, mis on dateeritud plio-pleistotseeni ajastusse. See koht on maailmas kuulus selle poolest, et vulkaanilise tuha sisse säilusid mitmesugused homiinide jalajäljed, mida 1978. aastal kaevasid välja arheoloogid Louis ja Mary Leakey. Laetoli jalajälgede leiukoht asub Olduvai kuru lähedal, ligikaudu 45 km lõunas. Jalajälgede vanuseks on määratud umbes 3,6 miljonit aastat, mis teeb neist seni selle vanuseklassiga nišis ühed kõige tuntumad tõendid homiinide kahejalgsusest.

Avastus, säilimine ja datering

Jalajäljed säilisid tänu sellele, et homiinid kõndisid pehme, niiske vulkaanilise tuha peal vahetult pärast purset; hiljem kattis need tuha- ja lihvikiht, mis kivistus ning säilitas jäljed. Daterdamiseks kasutati peamiselt vulkaanilise tuha potassiumi-argoni (K–Ar) meetodeid ja teisi geokronoloogilisi analüüse, mis andsid vanuseks ligikaudu 3,6 miljonit aastat. Moodustised seostatakse piirkonna Sadiman’i ja teiste vulkaanide tegevusega.

Mida jalajäljed näitavad

Laetoli radade hulka kuulub ligi 70 jälge, mis moodustavad umbes 20–27 meetri pikkuse rajajälje, mille on jätnud kolm hominiini isendit (tõlgendatud sageli kui kaks suurt ja üks väiksem isend). Jalajälgede kuju — kantakti ala, kontakti- ja toelementide paigutus, pöia suurus ja pöidla positsioon — ning astmupikkused ja sammulaius viitavad kahele olulisele järeldusele:

• Selge kahejalgsus: jalajäljed näitavad täiskasvanule sarnast, hästi kohandunud kahejalgsust (nn obligaatset kahejalgset kõndi), kus jalalaba ja kannaosas on inimesele omased kontaktimustrid.
• Kahejalgse kõndi ilmne sarnasus inimesega: sammude pikkus, sammude vahe, sammulaius ja jalalaba nurk on analüüside põhjal rohkem inimesele kui ahvile sarnased — see viitab sirgjoonelisele astumisele, mitte pidevale küünis- või rusikasammule, mis iseloomustab rangelt puudeeluviisile kohandunud primaate.

Liik ja filogeneetiline tähendus

Paljud teadlased on leidnud, et Laetoli jalajälgedega parimaks võrdlusmaterjaliks sobib liik Australopithecus afarensis, keda tuntakse ka Hadari “Lucy” liigikaaslase kaudu. Selle otsuse aluseks on nii jala anatoomia, säilinud luurendid kui ka ligikaudne vanus ja levikuala. Siiski tuleb märkida, et otsene seos jalajälgede ja konkreetse fossiilse isendi vahel ei ole otseselt tõestatud — sarnaseid järeldusi toetavad morfoloogilised võrdlused ja oombliku analüüsid.

Laetoli tähendus evolutsioonis ja teaduses

Laetoli jalajälgede avastusel on suur tähendus, sest need näitavad, et kahejalgsus arenes välja enne inimese aju märkimisväärset suurenemist. Selline eriomaduste (nt kehakuju, liikumisviis ja aju suurus) erineva tempos tekkimine on hea näide mosaiiklikust evolutsioonist. See tähendab, et homiinide morfoloogia ei arenenud kõikide tunnuste osas üheaegselt, vaid mõningad tunnused (näiteks kõndimisviis) võisid areneda varem kui teised (näiteks ajukapasiteet).

Lisaleiud ja tõlgendused

Koos jalajälgedega leiti Laetoli piirkonnast ka mitmeid luid ja loomajäänuseid ning on tehtud väiteid varaste kiviriistade kohta — sealhulgas viiteid käekirvetaolistest objektidest (käekirveid). Paljudel juhtudel tuleb selliseid leiukohti ja nende kronoloogiat hoolikalt kontrollida, sest hilisemad kihtidelt pärit esemed võivad teinekord sattuda vanematesse segmentidesse või olla segatult esitatud. Seetõttu on töö Laetoli täpse materjali ja stratigraafia eristamisel ja tõlgendamisel jätkuv teaduslik protsess.

Uued meetodid ja jätkuv uurimine

Tänapäeval kasutatakse jalajälgede analüüsimisel ka kolmemõõtmelist skaneerimist, biomehaanilisi mudeleid ja katselisi eksperimente, kus vabatahtlikud kõnnivad sarnastes tingimustes, et teha võrdlusi. Need meetodid aitavad kitsendada järeldusi kõnnimustri, massi ja kehaehituse kohta. Samuti on tehtud ümberhindlusi ja vastuargumendid (näiteks kas kõnd oli täiesti inimest meenutav või osaliselt painutatud-küüniline), kuid üldine konsensus jääb, et Laetoli jalajäljed on tugev tõend varajase kahejalgsuse olemasolust.

Laetoli leid on seega üks tähtsamaid paleontoloogilisi avastusi, mis illustreerib homiinide liikumisviisi muutumist ja annab väärtusliku akna varajasesse inim-eellaste elustiili, ökosüsteemi ja evolutsioonilisse ajajärku. Plaster- ja kaasaegsed koopiad järeltulevate uurijate ja muuseumide tarbeks on aidanud levitada teadmisi kogu maailmas ning Laetoli jätkab teadlaste huvi ja uuringute allikana.

Jalajäljed Euroopas

Vanimad hominiini jalajäljed Euroopas asuvad Suurbritannias. Need on umbes 800 000 kuni miljoni aasta vanused. Need leiti Happisburghi rannast, Ida-Angliast.

Arheoloogid kirjeldavad neid kui "vanimat teadaolevat hominiini jalajälge väljaspool Aafrikat, mis on umbes 1 miljon kuni 0,78 miljonit aastat tagasi". Leiukoht on tuntud varase pleistotseeni fauna ja taimestikuga setete säilimise poolest. Alates 2005. aastast on leitud tulekivist tööriistu. See tähendab, et inimesed asustasid Põhja-Euroopa vähemalt 350 000 aastat varem, kui seni arvati.

Kaart, mis näitab Happisburghi asukohta varases pleistotseenis, umbes 800 000 aastat tagasi.

Küsimused ja vastused

K: Mis on laetoli?

K: Kus asub Laetoli jalajälgede leiukoht?

K: Kes kaevas Laetoli jalajäljed välja?

K: Miks pälvisid "Laetoli jalajäljed" avalikkuse tähelepanu?

K: Milline liik on arvatavasti teinud need jalajäljed Laetolis?

K: Mille poolest erineb A. afarensis perekonnast Homo?

Küsimus: Milline nähtus seletab, miks erinevad tunnused arenevad loomadel erineval kiirusel?

Otsing