Mary Leakey (6. veebruar 1913 – 9. detsember 1996) oli Briti arheoloog ja paleoantropoloog, kes veetis suure osa oma elust Ida-Aafrikas, Tansaanias ja Keenias. Ta on tuntud oma põhjalike väljakaevamiste ja oluliste fossiilide avastuste poolest, mis andsid uusi teadmisi inimeste ja primaatide evolutsioonist.
Varajane töö ja tähtsamad avastused
Mary Leakey avastas esimese kivistunud Proconsuli kolju, väljasureva primaadi, mis andis olulist teavet varajaste primaatide anatoomia ja arengute kohta. Need primaadid kandsid nii Vana Maailma ahvide kui ka teatud ahvide tunnuseid ning nende positsioon primaatide evolutsioonis on aidanud teadlastel paremini mõista eri rühmade sugulussuhteid.
Olduvai kuru väljakaevamiste käigus, kus ta suure osa oma karjäärist töötas koos oma abikaasa Louis Leakeyga, paljastas ta iidsete hominiinide tööriistu ja rikkalikult kivistisi. Ta töötas välja süsteemi Olduvais leitud kivitööriistade klassifitseerimiseks, mille abil sai paremini eristada erinevaid tehnoloogilisi etappe ja tööriistade funktsioone.
1959. aastal paljastas Mary Olduvai kurus robustse Zinjanthropus'i kolju (tänapäeval tavaliselt liigitatud kui Paranthropus boisei), mis oli tähelepanuväärne oma massiivsete lõualuude ja hammastiku poolest ning näitas, et samal ajal elasid regionis erinevad hominiiniliigid, kelle toitumine ja elukorraldus võisid erineda.
Laetoli jalajäljed ja bipedalismi tõendid
Mary Leakey avastas ka 1976. aastal Laetoli piirkonnas aset leidnud ikoonilised jalajäljed, mis säilisid vulkaanilises tuhakerkes ja kuupõhiselt dateeriti umbes 3,6 miljonile aastale. Laetoli jalajäljed on ühed parem säilinud ja otsesed tõendid varajase hominiini püsivalt kahele jalale kõndimise kohta — need andsid tugeva argumendi, et bipedalism tekitas juba väga varases inimliikide eellasel.
Juhtimine, meetodid ja pärand
1960. aastal sai temast Olduvai väljakaevamiste direktor ja hiljem võttis ta selle üle, moodustades oma personali ning juhtides väljakaevamisi kõrge metoodilise täpsusega. Mary oli tuntud oma hoolikuse, detaile säilitava dokumenteerimise, täpse stratigraafilise töö ja fotosüsteemide poolest — meetodid, mis aitasid kindlustada, et leiud säilisid teaduslikult usaldusväärsetena. Ta tegi tihedat koostööd geoloogide ja dateerimismeetodite spetsialistidega, et määrata leiukohtade vanust ja konteksti.
Pärast oma abikaasa surma sai temast juhtiv paleoantropoloog, aidates kaasa Leakey perekonna traditsiooni jätkumisele ning koolitades ja suunates noori teadlasi, sealhulgas oma poega Richardi. Tema töö ja väljaõpe aitasid kujundada järgmise põlvkonna Ida-Aafrika paleoantropolooge ja arheolooge.
Teaduslik tähtsus ja pärand
Mary Leakey avastused muutsid arusaamu inimese evolutsioonist: tema leide kasutati nii bipedalismi varajase esinemise, hominiinide liigirikkuse kui ka varajase tööriistakasutuse uurimiseks. Tema metoodiline töö väljakaevamistel tõstis välja ka tava, et iga leid tuleb täpselt dokumenteerida — nii kontekstis kui stratigraafilises reas —, sest ainult nii on võimalik teha usaldusväärseid evolutsioonilisi järeldusi.
Ta pälvis rahvusvahelist tunnustust ning tema töö on siiani oluline lähtepunkt fossiilide interpretatsioonil, Ida-Aafrika paleoantropoloogia arengul ning arheoloogiliste väljakaevamiste standardite kujundamisel. Mary Leakey pärand elab edasi nii teaduslikes publikatsioonides, muuseumikollektsioonides kui ka paljude teadlaste ja assistentide töös, keda ta juhendas.
Isiklik elu ja lõpp
Mary ja Louis Leakey koostöö oli pikk ja produktiivne, kuigi neil olid ka oma erimeelsused ja individuaalsed rõhuasetused teadustöös. Pärast Louis' surma jätkas Mary intensiivselt välja kaevamisi ja teadustööd kuni hilisemate aastani. Ta suri 1996. aastal, jättes maha märkimisväärse teadusliku pärandi, mis on jätkuvalt mõjutanud inimeste päritolu uurimist.
