Serengeti (ka Seremgeti) on savannide (metsade ja rohumaade) piirkond Ida-Aafrikas. Selle lõunaosa (80%) kuulub Tansaaniasse. Selle põhjaosa kuulub Keeniasse. Piirkonda tähistatakse sageli kui Serengeti ökosüsteem ning see on umbes 30 000 ruutkilomeetrit suur – üks suurimaid ja mitmekesisemaid vabas looduses elavate imetajate elupaiku maailmas. Maastiku hulka kuuluvad avarad rohumaad, üksikud puudega tasandikud, jõed, soised alad ning karakteristlikud graniitkaljud ehk kopjed, mis pakuvad varjupaika paljudele loomadele.

Elustik ja mitmekesisus

Serengetis on üle 1,6 miljoni taimtoidulise looma ja tuhandeid kiskjaid. Piirkonna kõige levinumateks suurloomadeks on gnuud, gasellid, sebrad ja pühvlid. Lisaks taimtoidulistele on Serengeti koduks arvukatele kiskjatele: lõvid, leopardid, gepardid, hüäänid ja harvem ka šakaalid ning ahjud. Rikkalik on ka linnustik — alates suurtest röövlindudest kuni väiksemate rohumaa- ja vees elavate liikideni.

Suure rände tähendus

Piirkond on tuntud eelkõige iga-aastasest rändest, mida nimetatakse sageli Suureks rändeks või ringrändeks. Miljonid taimtoidulised loevad — peamiselt gnuud, sebrad ja gasellid — liiguvad aasta jooksul ringikujuliselt, järgides vihma ja vastset rohu kasvu. See ränne hõlmab ka dramaatilisi jõejõude, näiteks Mara jõe ületusi, mis on üks kuulsamaid ja nähtavamaid episoodid rände jooksul. Rände ajastus ja marsruudid sõltuvad sademetest, kuid üldine muster on: kuival perioodil kogunevad loomad tihedamalt vetesse ja rohumaadele, suvel liiguvad osad karjad põhja või läände, kus on rohtu ja vett, ning märjemal ajal pööratakse tagasi lõunapoolsetele sünnitus- ja karjatamisaladele.

Ajalooline ja teaduslik tähendus

Selles piirkonnas asub ka arheoloogiliselt oluline arheoloogiliselt tähtis paik Olduvaikuru, kust on leitud mõned vanimad hominidifossiilid. Olduvaigu (Olduvai) kurk on olnud võtmeallikaks inimese päritolu uurimisel ning annab väärtuslikku infot inimliigi varasema arengu kohta.

Administratiivne ja kaitsealade võrgustik

Serengeti piirkond hõlmab Serengeti rahvusparki, Ngorongoro looduskaitseala ja Maswa looduskaitseala Tansaanias ning Maasai Mara rahvuskaitseala Keenias. Need kaitsealad moodustavad koos laiaulatusliku ökosüsteemi, mis võimaldab looduslikul rändel toimuma ja aitab säilitada liikide geneetilist mitmekesisust. Paljud neist aladest on ka UNESCO maailmapärandi nimistus tänu oma ainulaadsele looduspärandile ja teaduslikule väärtusele.

Inimesed ja kultuur

Piirkonnas elavad ka kohalikud rahvad, eelkõige maasai, kellel on tugev kultuuriline ja majanduslik seos maa ja kariloomadega. Maasai on traditsiooniliselt karjakasvatajad ning paljud kohalike kogukondade elatusvõimalused on seotud nii loomakasvatuse kui ka looduskaitse- ja turismiteenustega. Koostöö kohalike kogukondadega on oluline, et tagada pikaajaline looduskaitse ning vähendada inim–looma konflikte.

Kaitse, ohud ja säilitustegevused

  • Peamised ohud: ebaseaduslik salaküttimine, elupaikade kahanemine maa kasutuse muutuste tõttu (nt põllumajandus ja karjatamine), infrastruktuuri areng ja kliimamuutused, mis mõjutavad sademuste mustreid ning seeläbi rände käitumist.
  • Säilitustegevused: kaitsealade haldus, anti-poaching üksused, teadusuuringud, rahvusvaheline koostöö ja kogukonnapõhised programmid, mis toetavad nii elupaikade kaitset kui ka kohalike sissetulekute mitmekesistamist.

Turism ja külastamine

Serengeti on üks maailma tuntumaid safari-sihtkohti. Turismist saadav tulu aitab rahastada looduskaitset, kuid nõuab ranget juhtimist, et vähendada negatiivset mõju loodusele. Parim aeg rände vaatamiseks sõltub sellest, millist etappi soovite näha: üldiselt on kuiva hooaja kuud (juuni–oktoober) head aegad jõejõude ja rohumaade kogunemiste nägemiseks, samas kui märg periood (ja eelkõige veebruar–märts) on tuntud vasikate sündimise ja noorte loomade paljunemise poolest.

Hooldus ja tulevik

Serengeti seisukord sõltub jätkuvast pingutusest riikidevahelisel ja kohaliku tasandi tasandil. Läbimõeldud maa- ja veekasutuse planeerimine, elupaikade koridoride kaitsmine, salaküttimise vähendamine ning kliimamuutustega kohanemine on võtmetähtsusega, et tagada selle maailmatasemel ökosüsteemi säilimine tulevastele põlvedele.

Serengeti jääb oluliseks paigaks nii looduse- kui ka kultuuripärandi seisukohalt ning on jätkuvalt tähelepanu keskmes teadlaste, looduskaitsjate ja loodushuviliste seas üle kogu maailma.