Serengeti

Serengeti rahvuspark

Geograafia

Park hõlmab 14 763 km² rohumaad ja savannid, samuti jõeäärsed metsad ja metsad. Park asub riigi põhjaosas, piirnedes põhjas Tansaania ja Kenya riigipiiriga, kus see on pidev Masai Mara rahvuskaitsealaga. Pargist kagus asub Ngorongoro looduskaitseala, edelas Maswa ulukireservaat, läänepiiril Ikorongo ja Grumeti ulukireservaat, kirdes Loliondo ulukikontrolliala.

Rahvuspargis on lubatud elada vähestel inimestel. Erandiks on pargi töötajad, Frankfurdi Zooloogilise Seltsi teadlased ja töötajad ning erinevate majutuskohtade ja hotellide töötajad. Peamine asula on Seronera.

Pargis on kolm piirkonda:

• Serengeti tasandikud: lõunapoolne lõputu, peaaegu puudeta rohumaa. Siin pesitsevad gnuud, kes viibivad tasandikel detsembrist kuni maini. Niiskel aastaajal esinevad suurel hulgal ka teised sarvilised loomad - sebrad, gasellid, impalad, hartebeestid, topi, piisonid, vesipõdrad. Kopjes on piirkonnas väga levinud graniidist künkad, mis on suurepärased vaatluspunktid röövloomade jaoks ning pelgupaigad hüüraxidele ja pütoonidele.
• Läänekoridor: "must puuvill" (tegelikult must savi) katab selle piirkonna soostunud savanni. Grumeti jõgi on koduks hiiglaslikele Niiluse krokodillidele, colobusahvidele ja võitluslikule kotkale. Ränne kulgeb läbi maist juulini.
• Põhja-Serengeti: maastikul domineerivad avatud metsad ja künkad, alates Seronerast lõunas kuni Mara jõeni Keeniasse. Lisaks rändgnuudele ja -sebradele (mis esinevad juulist augustini ja novembris) on põõsastunud savann parim koht elevantide, kaelkirjakute ja dik-dikide leidmiseks.

Metsloomad

Lisaks kabiloomade rändele on pargis ka terve hulk teisi kohalikke metsloomi, eriti "suurt viiestikku":

• Lõvi: Serengetis arvatakse olevat Aafrika suurim lõvipopulatsioon, mis on osaliselt tingitud saakloomade rohkusest. Praegu elab selles ökosüsteemis üle 3000 lõvi.
• Aafrika leopard: neid tagasihoidlikke kiskjaid näeb tavaliselt Seronera piirkonnas, kuid neid esineb kogu rahvuspargis, kus nende arvukus on praegu umbes 1000.
• Aafrika elevant: karjad on taastumas 1980ndate aastate salaküttimisest põhjustatud madalseisust ja asuvad peamiselt pargi põhjaosas.
• Must ninasarvik: peamiselt pargi keskosas asuvate kopjede ümbruses, kus on väga vähe isendeid, sest salaküttimine on väga levinud. Masai Mara reservaadist pärit isendid ületavad pargi piiri ja sisenevad Serengetisse aeg-ajalt selle põhjaosast.
• Aafrika pühvlid: endiselt arvukalt ja terves arvukuses, kuid arvukus on haiguste tõttu mõnevõrra vähenenud.

Pargis elab veel palju teisi liike, sealhulgas gepard, Thomsoni ja Granti gasell, topi, eland, veepoeg, hiiu, pavian, impala, Aafrika metskoer ja kaelkirjak. Samuti on pargis umbes 500 linnuliiki, sealhulgas struusi, sekretärlinnu, kori-tormi, krooni-kurgi, marabu-kurgi, merikotka, armulinnu ja mitmeid linnuliikide liike.

Impala pargis, märts 2011

Ngorongoro looduskaitseala

Ngorongoro on tohutu kustunud vulkaani kaldera, mis on osa Serengeti piirkonnast.

Ngorongoro looduskaitseala (NCA) on UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv ala Arushast 180 km (112 miili) lääne pool Tansaania kraatri kõrgustikul.

Ngorongoro kraater

Ngorongoro kraater, mis on suur vulkaaniline kaldera, on Ngorongoro looduskaitseala peamine tunnusjoon. Kraater, mis tekkis hiiglasliku vulkaani plahvatuse ja kokkuvarisemise tagajärjel umbes kaks kuni kolm miljonit aastat tagasi, on 610 m sügav ja selle põhi hõlmab 260 km2.²

Hinnanguliselt oli vulkaan algne kõrgus 4500-5800 meetrit.

Kuigi kraatrit peetakse "looduslikuks elupaigaks" väga paljude erinevate metsloomade jaoks, lahkub kraatrile vihmaperioodil kuni 20% või rohkem gnuudest (Connochaetes taurinus) ja pool sebradest (Equus burchelli). Ngorongoro lõvid on märkimisväärselt inbriidsed, paljud geneetilised probleemid kanduvad põlvest põlve edasi. See on tingitud sellest, et kohalikku geenivaramusse satub väga vähe uusi verelisi sugupuid, sest kraatrisse siseneb väljastpoolt vähe rändavaid isaseid lõvisid. Need, kes kraatrisse sisenevad, ei suuda sageli geenivaramule kaasa aidata. Kraatri isased lõvid tõrjuvad oma suure suuruse tõttu (mis tuleneb rikkalikust toiduallikast) kergesti välja konkurente väljastpoolt.

Kraatri loomapopulatsioonid hõlmavad enamikku Ida-Aafrika liikidest, kuid seal puuduvad impaalid (Aepyceros melampus), kaelkirjakud (Giraffa camelopardalis) ja krokodillid (Crocodylus niloticus).

Kraatri idapoolsele küljele jääv kõrgustik saab aastas 800-1200 mm vihma ja on suures osas kaetud mägimetsaga, samas kui vähem järsk läänepoolne sein saab vaid 400-600 mm vihma; see külg on rohumaad ja põõsastik, mida ilmestavad Euphorbia bussei puud. Kraatri põrandal on peamiselt avatud rohumaad ja kaks väikest metsaala, kus domineerib Acacia xanthophloea.

Munge oja voolab Olmoti kraatrist põhja poole ja on peamine veeallikas, mis voolab kraatri keskel asuvasse hooajalisse soolajärve. Seda järve tuntakse kahe nime all: Makat, nagu seda nimetasid maasaiad, mis tähendab soola, ja Magadi. Lerai oja valgub kraatrist lõuna pool asuvatesse niisketesse metsadesse ja toidab kraatri põhjas asuvat Lerai metsa - kui on piisavalt vihma, valgub Lerai samuti Magadi järve. Vee võtmine majade ja NCA peakorterite poolt vähendab Leraisse siseneva vee hulka umbes 25% võrra.

Teine peamine veeallikas kraatris on Ngoitokitoki allikas, mis asub kraatri idaseina lähedal. Siin on turistidele avatud piknikuplats ja suur allikast toidetav soostik, kus elavad jõehobud, elevandid, lõvid ja paljud teised. Kraatri põhjas on veel palju teisi väikseid allikaid, mis on olulised veevarud loomadele ja kohalikele massaaidele, eriti põuaperioodidel.

Lisaks sebrade, gasellide ja gnuude karjadele on kraater koduks "viiele suurele ulukile": ninasarvikule, lõvile, leopardile, elevandile ja pühvlile. Kraatris elavad peaaegu kõik Ida-Aafrika metsloomaliigid, hinnanguliselt on kraatris 25 000 looma.

Pärast 2000. aasta põuda rakendati kraatris teadlastest koosneva komitee soovituste kohaselt ökoloogiline põletusprogramm, mille raames põletatakse igal aastal või kaks korda aastas kuni 20% rohumaadest. Maasailastel on nüüd lubatud karja karjatada kraatris, kuid nad peavad iga päev sisse ja välja minema.

Olduvai kuru

Kaitseala kaitseb ka Olduvai kuru, mis asub tasandikul. Seda peetakse inimkonna asupaigaks pärast seda, kui seal on leitud esimesed teadaolevad inimsugu Homo habilis ja varajased hominidae, näiteks Paranthropus boisei.

Olduvai kuru ehk Oldupai kuru on järskude külgedega kuru Ida-Aafrikas laiuvas Suures Rift Valley's. Olduvai kuru asub Serengeti tasandiku idaosas Tansaania põhjaosas ja on umbes kolmkümmend miili pikk. See asub Ngorongoro kõrgustiku vihmavarjus ja on piirkonna kõige kuivem osa.

See on üks tähtsamaid eelajaloolisi paiku maailmas. Sealsed teadusuuringud on oluliselt arendanud meie arusaamist inimese varasest evolutsioonist. Mary ja Louis Leakey alustasid seal 1950. aastatel kaevamistöid. Seda jätkab tänapäevalgi nende perekond. Pleistotseeni ajal oli siin suur järv, mille kaldad olid kaetud vulkaanilise tuha järjestikuste ladestumistega. Umbes 500 000 aastat tagasi juhtis seismiline tegevus lähedalasuva oja kõrvale, mis hakkas setteid sisse lõikama, paljastades kuru seintes seitse põhikihti.

Olduvai kuru, veebruar 2006