Lawrence of Arabia on Briti eepiline film aastast 1962, mida lavastas David Lean. Film põhineb T. E. Lawrence'i elul ja mälestustel ning kujutab tema rolli Esimese maailmasõja-aegsetes Araabia ülestõusudes. Peaosades on Peter O'Toole (T. E. Lawrence), Omar Sharif (Sherif Ali) ja Alec Guinness (Prince Feisal). Filmi avastseenis näidatakse Lawrence'i surma mootorrattaõnnetuses, millele järgneb rida tagasivaateid tema elust ja sõjaväelistest tegudest.
Filmi lavastus, visuaalne lahendus ja muusika – eriti Maurice Jarre'i meeldejääv põhimotiiv – on saanud osaks popkultuuri pärandist. Kinematograaf Freddie Youngi laiad liinid ja kõrbeterritooriumide kujutamine annavad filmile maineka, monumentaalse ilme. Stsenaristina oli olulisel kohal Robert Bolt (ning projekti arengus osales ka Michael Wilson); produtsendina kandis filmi elu Sam Spiegel.
1982. aasta film "Gandhi" järgib Araabia Lawrence'i loo mustrit: pärast seda, kui peategelane sureb alguses, liigub film läbi tema elu tagasivaadete.
"Araabia Lawrence" võitis seitse Oscarit, sealhulgas parima filmi auhinna. Filmi on kiidetud nii visuaalse ulatuse, näitlejatöö (eriti Peter O'Toole'i karjäärile andes tugeva tõuke) kui ka heliriba eest.
Seda peetakse üheks parimaks filmiks, mis on kunagi tehtud, ning see on ilmunud AFI 100 aastat.. 100 filmi nimekirjas (viienda valikuna). Filmi mõju kinematograafiale ja suureformaadilistele ajaloolistele eepostele on püsiv.
Filmist on teada mitu erinevat lõiku ja pikkust. Filmi režissööri lõikus, mis kestab umbes 216 minutit, on tuntud ka sellega, et selles praktiliselt puuduvad kõnelevad naisrollid — naisi on stseenides vähe ja nad ei saa märkimisväärset dialoogi.
Film on ajapikku leidnud nii kiitust kui ka kriitikat: seda on tunnustatud kunstilise meistriteose ja visuaalse legendina, kuid arutletud ka selle ajaloolise täpsuse, kujutuste ja interpretatsioonide üle. Hoolimata vaidlustest on teos jätnud tugeva jälje filmikunsti ajaloole ja seda restaureeritakse ning näidatakse ikka regulaarselt filmifestivalidel ja eriseanssidel.