Louis-Ferdinand Céline — prantsuse kirjanik, arst ja vastuoluline modernist

Louis-Ferdinand Céline — prantsuse kirjanik ja arst, modernist, kelle murranguline stiil ja teos "Teekond öö lõppu" äratasid imetlust ja teravaid vastuolusid.

Louis-Ferdinand Céline oli tegeliku nimega Louis-Ferdinand Destouches (Courbevoie, 27. mai 1894 – Meudon, 1. juuli 1961), prantsuse kirjanik ja arst. Céline oli tema vanaema eesnimi. Teda peetakse üheks XX sajandi mõjukaimaks ja stilistiliselt uuenduslikumaks prantsuse kirjanikuks: ta lõi kirjastiili, mis moderniseeris nii prantsuse kui ka maailmakirjandust. Tema kuulsaim teos on Teekond öö lõppu, mis tõi talle laialdase tuntuse ja mille peategelane Ferdinand Bardamu on saanud isikustuvaks näitlikuks tegelaseks. Céline on vastuoluline isik eelkõige oma antisemiitlike ja poliitiliselt provokatiivsete pamflettide tõttu. Ta oli abielus tantsija Lucette Destouches'iga.

Elukäik ja arstikutsumus

Louis-Ferdinand Destouches sündis Pariisi lähistel ja õppis meditsiini. Ta teenis I maailmasõjas ning sõjakogemused ja patsiendiga töötamine avaldasid tugevat mõju tema maailmavaatele ja kirjanduslikule kujutamisele. Arstina tegutsedes puutus ta kokku linnaklasside ja vaeste eluga, mis peegeldub tema realistlikes ja sageli nihilistlikes romaanides. Kuigi meditsiin oli tema amet, oli kirjutamine see, mis tõi talle kuulsuse ja kirjandusliku pärandi.

Kirjanduslik stiil ja olulisemad teosed

Céline stiil on tuntud jutustuse vabas, kõnekeelses rütmis, kiirete fraaside, katkestuste, korduste ja markantsete ellipside poolest. Tema keel kasutas slängisõnu, argikeelt ja radikaalsemat piltlikkust, mille kaudu püüdis edastada tugevat emotsionaalset ja eksistentsiaalset realismi. Selline vormiolukord tekitas 1930. aastatel põrke traditsioonilisemate realistide ja kriitikute ees, ent samas mõjutas tugevalt paljusid hilisemaid kirjanikke.

Peamised teosed, mis on muutnud tema maine ja kirjandusajaloo narratiivi, on:

• Teekond öö lõppu (Voyage au bout de la nuit, 1932) – autobiograafilise laengu ja terava ühiskonnakriitikaga romaan, kus peategelane kogeb sõda, koloniaalset elu, tööstuslikku linnaruumi ja meditsiinilist praktikat;
• Surm laenule (Mort à crédit, 1936) – jätkab pessimistlikku ja satiirilist pilti ühiskonnast ja üksikisikust;
• Lisaks ilmusid mitmed novellikogumikud, etnograafilised ja esseistlikud kirjutised ning — oluliselt tema maine jaoks — poliitilised pamfletid 1930. aastate lõpus.

Poliitilised vaated ja vastuolud

Céline’i maine on äärmiselt vastuoluline: kui kirjanikuna tunnustatakse tema uuendusmeelset stiili ja mõju 20. sajandi kirjandusele, siis tema hilisemad antisemiitlikud ja kollaboratsioonile kaldunud kirjutised tekitasid teravat ühiskondlikku hukkamõistu. 1930. aastate lõpus ja 1940. aastatel avaldas ta mitmeid teravalt antisemiitlikke pamflette, mis on pannud aluse pikaajalisele diskussioonile tema moraalse vastutuse ja loomingulise väärtuse vahel.

Sõjajärgsetel aastatel mõjutasid need vaated ka tema isiklikku elu: ta põgenes sõja lõpul, veetis perioodi välismaal ja sattus tagantjärele ühiskondliku ja õigusliku kriitika alla. Pärast surma on Céline’i töö taastatud trükki ja uuritud akadeemiliselt, ent tema antisemiitlike tekstide eksisteerimine seab jätkuvalt küsimuse alla tema taaslükkamise ilma kriitilise kontekstita.

Pärand ja mõju

Céline’i keeleline revolutsioon ning realistlik ja sageli karedalt pessimistlik maailmavaade on jätnud sügava jälje 20. sajandi kirjandusse. Tema mõju on tunda nii prantsuse modernismis kui ka rahvusvahelises proosas: paljud hilisemad autorid on õppinud tema rütmist, kõnekeelsusest ja katkendlikust narratiivist. Samas on tema teoste taasavaldamine ja uurimine sageli seotud moraalse debati ja kultuuripoliitiliste otsustega – küsimusega, kuidas käsitleda kunstilist geniaalsust, mis on segatud moraalselt vastuvõetamatute hoiakutega.

Louis-Ferdinand Céline jääb seega kirjandusajalukku kui tugevasti mõjukas, tehniliselt uuenduslik ja samas moraalselt vaidlustatav autor — tema looming ja isiklikud vaated kutsuvad endiselt esile kirglikke arutelusid selle üle, kuidas eristada esteetilist väärtust ja eetilist vastutust.

Otsing