Maine Road
Maine Road oli suur jalgpallistaadion Moss Side'is, Manchesteris, Inglismaal. See oli Manchester City F.C. koduks alates selle ehitamisest 1923. aastal kuni 2003. aastani. See on saanud oma nime tänavalt, millele see ehitati ja millel oli samuti märkimisväärne ajalugu. Tänav oli algselt tuntud kui Dog Kennel Lane. See oli osa Manchesterist lõuna pool asuvast iidsest teest.
Avamisel oli staadion Inglismaa suurim klubiväljak ja riigi suuruselt teine pärast Wembley staadionit. Maine Roadi publikurekord püstitati 1934. aastal, kui Manchester City ja Stoke City vahelist FA Cupi mängu külastas 84 569 inimest. See on Inglismaa klubiväljaku rekord (maailmarekord on 1923. aasta FA Cupi finaal). Järgmise aasta veebruaris registreeriti staadionil Football League'i kõrgeim külastatavus. See oli 79 491 vaatajat mängul Arsenali vastu. Pärast seda on see rekord liigas ületatud, kuid see on endiselt Manchester City suurim liigakülastajate arv. 80-aastase ajaloo jooksul on staadioni kujundus mitu korda muutunud. Enne sulgemist oli Maine Road staadion, mille mahutavus oli 35 150 istekohta.
Hooaeg 2002-03 oli Manchester City viimane Maine Roadil. Viimane mäng toimus 11. mail 2003. aastal. Järgmisel hooajal kolis Manchester City ida-Manchesteri City of Manchester Stadiumile. Maine Road lammutati 2004. aastal.
Ehitus
Maine Road'i ehitamise plaanidest teatati esmakordselt 1922. aasta mais. See tuli pärast Manchester City F.C. otsust lahkuda oma Hyde Road'i platsilt. Hyde Roadil ei olnud ruumi laienemiseks ja see oli 1920. aastal tulekahjus kahjustatud. Pakuti välja kaks kohta Belle Vue's, East Manchesteris, kuid kumbagi ei peetud piisavalt heaks. Paljud City fännid pidasid ida-Manchesteri linna koduks. Paljud olid pettunud, kui valiti asukoht Manchesteri lõunaosas. Üks City direktor, John Ayrton, astus kümnendi lõpus juhatusest tagasi ja aitas moodustada alternatiivse MCFC, Manchester Central F.C., mis mängis Belle Vue's.
Maine Roadil asuv kuusteist ja veerand aakri suurune endine telliskivitehas osteti 5500 naela eest. Maine Road oli algselt tuntud kui Dog Kennel Lane. See nimetati 1870. aastatel ümber Maine Roadiks, kuna Temperance Movement avaldas survet.
Staadioni ehitamine algas 1922. aasta lõpus. Arhitekt Charles Swaini koostatud plaanid nägid ette 120 000-kohalise staadioni, mis põhines Hampden Parki kujundusel. Neid plaane vähendati 80 000 mahutavusega staadioniks. See arv oli siiski Wembley staadioni järel riigi suuruselt teine, mis tõi kaasa nimetuse "põhjapoolne Wembley" (The Wembley of the North). Wembley oli Londonis avatud vaid mõned kuud varem. See tekitas rivaalitsemist ehitajate Sir Robert McAlpine'i põhja- ja lõunapoolsete osakondade vahel, kes ehitasid mõlemad staadionid. Ehituse ajal olevat staadionit neetud mustlane, kui Manchester City ametnikud kihutasid piirkonnast välja mustlaslaagri. See needus kõrvaldati väidetavalt 28. detsembril 1998. aastal. Tõenäoliselt on mustlaste needus siiski vaid linnamüüt, sest sellised lood on levinud mitmete jalgpalliliiga mänguväljakute kohta. Ehitus kestis 300 päeva. Kogumaksumus oli 100 000 naelsterlingit. Esimeses plaanis oli väljakul üks kaetud tribüün, mille mahutavus oli 10 000 istekohta. Ülejäänud kolmel küljel olid katmata terrassid, mille nurgad olid õrnade kurvidega ühendatud.
Varasemad aastad
Esimene mäng Maine Roadil toimus 25. augustil 1923 ja 58 159 fänni vaatas, kuidas kodumeeskond võitis Sheffield Unitedi 2:1.
Esimesed muutused väljakul toimusid 1931. aastal, kui põhitribüüni ja Platt Lane'i lõunapoolse otsa vaheline nurk ehitati ümber ja sellele lisati katus. Inglismaa jalgpallimängu suurim publikuhulk klubi väljakul oli Maine Roadil 3. märtsil 1934, kui Manchester City mängis FA Cupi 6. voorus 84 569 fänni ees Stoke Cityga. Platt Lane'i lõpus tehti 1935. aastal muudatusi, laiendades terrassi ja varustades kogu tribüüni katusega. See tähistas väljaku maksimaalset mahutavust, mis oli hinnanguliselt umbes 88 000. Kavandati edasisi muudatusi, kuid need peatati, kui Manchester City langes 1938. aastal esimesest divisjonist, ning loobuti sellest, kui puhkes II maailmasõda.
Pärast Teist maailmasõda jagas staadionit mõnda aega Manchester United, kuna Manchester Unitedi Old Traffordi väljak oli Manchester Blitz'i ajal osaliselt hävinud. United maksis Cityle 5000 naelsterlingit hooaja kohta, millele lisandus osa väravatuludest. Maine Roadil peetud liigamängu suurim publikumenu langes sellele perioodile, kui 83 260 inimest vaatas Manchester Unitedi mängu Arsenali vastu 17. jaanuaril 1948. aastal. See arv on riiklik rekord liigamängu kohta.
Tuletuled paigaldati 1953. aastal ja 1957. aastal, mis oli tingitud kahe järjestikuse FA Cupi poolfinaali korraldamisest, ehitati põhitribüüni (mis kuni selle ajani oli üldiselt tuntud kui Popular Side) vastaspool ümber ja nimetati Kippaxi tribüüniks ühe lähedalasuva tänava järgi. 1960. ja 1970. aastate jooksul sai Kippaxi tribüünist väljaku osa, kus kogunesid klubi kõige häälekamad fännid. 1963. aastal paigaldati Platt Lane'i otsa pingid, mis tähendas, et Maine Roadil oli rohkem istekohti kui ühelgi teisel Inglismaa klubi väljakul sel ajal. Järgmine suurem ümberehitus toimus 1970. aastatel, kui ehitati North Stand, mis on katusekorrusega tribüün, mis jäi paika kuni Maine Roadi sulgemiseni. 1980. aastatel kavandati ambitsioonikaid parandusi, kuid need plaanid jäeti finantsprobleemide tõttu kõrvale pärast seda, kui põhitribüüni katus oli 1 miljoni naelsterlingi eest välja vahetatud.
Mahutavus ja külastatavus Manchester City mängude puhul Maine Roadil
Maine Road 11. mail 2003, vahetult enne Manchester City viimast mängu staadionil
Regeneratsioon
1990. aastaks nägid mõned alad väljakul välja vananenud ja Platt Lane'i tribüün lammutati 1992. aastal. Selle asemele ehitati 1993. aasta märtsis avatud Umbro tribüün, mis sisaldas ka esindusbokse. Tribüüni nimetati 1990. aastate lõpus tagasi Platt Lane'i tribüüniks.
Maine Roadi seisuplatside ajastu lõppes 1994. aasta mais, kui staadionist sai Taylor'i aruande nõuete täitmiseks Kippax Street Terrace'i lammutamisega täismahus istekohad. Viimane mäng, kus seismine oli lubatud, toimus 30. aprillil 1994, Chelsea külalistele 2:2 viik. Vahetult enne lammutamist oli Kippaxi terrassi mahutavus 18 300 inimest. Selle asemele ehitati kolmekorruseline tribüün, mis mahutas ligi 14 000 pealtvaatajat ja mille valmimisel 1995. aasta oktoobris oli see riigi kõrgeim tribüün.
Uus tribüün oli muljetavaldav kaasaegne rajatis, kuid see rõhutas ka seda, et väljaku ümberehitamine oli juhuslik, sest kõik neli külge olid erineva kõrguse ja ehitusstiiliga. Plaanid olid ka edasiseks laiendamiseks, mis oleks viinud staadioni mahutavuse 45 000-ni, kuid need plaanid lükati tagasi pärast City langemist Premier League'ist 1996. aastal.
Kolimine Manchesteri staadionile
Maine Roadil oli plaanis veelgi laieneda, et suurendada mahutavust 45 000 istekohani, kuid sellest loobuti, et kolida 2002. aasta Rahvaste Ühenduse mängudeks ehitatavale City of Manchesteri staadionile.
Viimane võistlusmäng enne staadioni sulgemist toimus 11. mail 2003. aastal. Manchester City lõpetas Maine Roadi ajastu 1:0 kaotusega Southamptonile, kusjuures Michael Svensson lõi staadioni viimase värava. Viimasele mängule järgnesid lühikesed etteasted muusikaliste artistide Badly Drawn Boy ja Doves poolt.
City viimane värav staadionil löödi 26. aprillil 2003. aastal Marc-Vivien Foe poolt, kes suri 26. juunil samal aastal Kameruni jalgpallikoondist esindades avastamata südamehaiguse tagajärjel.
Maine Roadi eluea lõpu poole tehti ettepanekuid, et pärast City ümberpaigutamist saaksid staadionit kasutada ka teised spordimeeskonnad; StockportCounty väljendas kord huvi Edgeley Parkist sinna kolida ja 2000. aasta detsembris pakuti staadioni rendilepingut rägpiklubile Sale Sharks. Ükski neist ettepanekutest siiski ei realiseerunud.
2003. aasta juulis toimus spordikoha sisustuse oksjon, mille käigus koguti 100 000 naelsterlingit, mis annetati Moss Side'i piirkonna kogukonnaprojektidele, kus oli käimas pikaajaline taastamisprotsess. Lammutamine algas 2003. aasta lõpus ja kestis seitse kuud. Kaks aastat hiljem anti roheline tee, et ehitada uus elamuehitus, mis koosneb 474 elamust.
Maine Road Football Ground lammutatakse
Pitch
Maine Roadil oli pikka aega Inglismaa kõige laiem väljak. Siiski muudeti selle laiust mitu korda, kui mängujuhid soovisid muuta väljaku suurust oma mängustiili jaoks sobivaks. Viimasel hooajal enne väljaku sulgemist oli väljaku suurus 107 x 71 meetrit (116,5 x 78 jaardi).
Muud kasutusviisid
Maine Roadil peeti kaks Inglismaa rahvusvahelist mängu, esimene oli 3:0 võit Walesile 13. novembril 1946 ja teine 9:2 võit Põhja-Iirimaa üle 16. novembril 1949, mis oli Inglismaa esimene maailmameistrivõistluste kvalifikatsioonivõistlus. Lisaks sellele peeti seal mitmeid sõjaaegseid rahvusvahelisi mänge. Maine Road oli ka mitmete ragbi-liiga mängude toimumiskohaks, kus aastatel 1938-1956 peeti üksteist korda ragbi-liiga meistrivõistluste finaali.
Staadionil mängiti 1948. aasta filmis "Cup-tie Honeymoon" mitu stseeni. Hiljuti mängiti seda 2000. aasta filmis "There's Only One Jimmy Grimble" ja 2003. aasta ITV draamas "The Second Coming", mille peaosas mängis Christopher Eccleston.
Maine Roadil on toimunud ka mitmed rokk-kontserdid, sealhulgas The Rolling Stones, Simple Minds, Queen, Fleetwood Mac, Pink Floyd, Bryan Adams, Jean Michel Jarre, Dire Straits, David Bowie ja Guns N' Roses.
1974. aastal mängis staadionil teismeliste iidol David Cassidy.
Maine Roadil peetud kontsert oli kõige suurema tähelepanu all Manchesteri bändi Oasis (kes ise olid deklareeritud Manchester City fännid) kontsert 1996. aasta aprillis, mis hiljem avaldati videona, Oasis:...There and Then (Oasis:...seal ja siis).
Prince mängis 1990ndate alguses kaks korda ka staadionil.
Maine Road Football Club
Maine Road annab oma nime ka mitte-liiga jalgpalliklubile Maine Road F.C.. Klubi, mis mängib praegu North West Counties Football League Division One'is, asutati 1955. aastal Manchester City toetajate rühma poolt. Varem asus klubi peakorter Maine Roadiga külgnevas sotsiaalklubis.
Küsimused ja vastused
K: Mis oli Maine Road?
V: Maine Road oli suur jalgpallistaadion Moss Side'is, Manchesteris, Inglismaal, mis oli Manchester City F.C. koduks aastatel 1923-2003.
K: Milline oli Maine Roadi nime päritolu?
V: Maine Road sai nime tänava järgi, millele see ehitati, mis algselt oli tuntud kui Dog Kennel Lane ja oli osa vanast teest Manchesteri lõunaosas.
K: Milline oli Maine Roadi suurus võrreldes teiste Inglismaa klubide väljakutega?
V: Maine Road oli avamise ajal Inglismaa suurim klubiväljak ja Wembley staadioni järel suuruselt teine kogu riigis.
K: Milline oli Maine Roadi publikurekord ja millal see püstitati?
V: Maine Roadi publikurekord oli 84 569 inimest, mis püstitati 1934. aastal FA Cupi mängus Manchester City ja Stoke City vahel.
K: Milline oli suurim jalgpalliliiga publikum Maine Roadil ja kes oli vastane?
V: Football League'i kõrgeim külastatavus Maine Roadil oli 79 491 inimest mängus Arsenali vastu.
K: Kas Maine Roadi kujundus oli kogu selle ajaloo jooksul järjepidev?
V: Ei, Maine Roadi kujundus muutus 80-aastase ajaloo jooksul mitu korda.
K: Millal kolis Manchester City Maine Roadilt City of Manchesteri staadionile ja mis juhtus Maine Roadiga pärast seda?
V: Manchester City kolis Maine Roadilt City of Manchesteri staadionile ida-Manchesteri idaosas pärast hooaega 2002-03. Maine Road lammutati 2004. aastal.
