Man'yōgana — Jaapani vanim helipõhine kirjasüsteem ja ajalugu
Avasta Man'yōgana ajalugu: kuidas Jaapani vanim helipõhine kirjasüsteem kujunes kanji-st, milline mõju tal keele arengule ja kultuuripärandile oli.
Man'yōgana on vanim teadaolev jaapani keele helipõhine kirjasüsteem. Kui kanji ehk jaapani keele kirjutamiseks kasutatavad hiina tähemärgid jõudsid Jaapanisse umbes 4. sajandil pKr Korea poolsaare kaudu, kasutati neid algselt peamiselt hiina keele kirjutamiseks. Kuigi hiina keel ei olnud jaapanlastele emakeeleks, õppisid ühiskonna haritud kihid põhjalikult klassikalisi hiina tekste. Ligikaudu 6. sajandiks hakati Hiina kirjamärke kohandama ka jaapani kõnekujulise esitamise jaoks — sellest kujunes järk-järgult man'yōgana süsteem.
Ajaloost ja nime päritolust
Nimetus man'yōgana tuleneb luulekogumikust Man'yōshū (万葉集), kus on palju näiteid jaapani keele kirjutamisest hiina märkide fonoloogilistest väärtustest lähtudes. Man'yōgana rakendas kanje nende häälduse, mitte tähenduse tähistamiseks: üks kanji võis esindada jaapani silpi või moraa sõltuvalt sellest, kuidas seda loeti. Süsteem oli laialt levinud 7.–8. sajandil ja kirjeldatud Man'yōshūs annab meile rikkaliku allika selle kasutuse ja mitmekesisuse kohta.
Foneetiline rakendus ja tehnilised omadused
Man'yōgana koosnes mitukümmend kuni paarisaja (mõnedes kirjeldustes ligikaudu 970) erineva hiina tähemärgi kasutamisest, mis suudeti ära kasutada ligi 90 jaapani keele moraa ehk helilise üksuse esindamiseks. Jaapani keel ei ole silbiline SVO-keel nagu mandariini hiina, vaid pigem SOV ja grammatiliselt tugevalt morfoloogiline, mille tõttu kanjete otsene kasutamine tähenduse ja grammatika väljendamiseks oli keeruline.
Hiina morfeemid on tihti ühesilbilised (näiteks Mandarinis 山 shān, 魚 yú, 中 zhōng, 国 guó, 人 rén, 多 duō, 速 sù, 見 kàn), aga jaapani vasteid hääldatakse tihti mitmesilbiliselt (näiteks 山 — yama, 魚 — sakana, 中 — naka, 国 — kuni, 人 — hito, 多 — oo, 速 — haya, 見 — mi(ru)). See erinevus tekitas raske ülesande: kuidas kasutada grafeme, mis olid loodud ühe-silbilise keele jaoks, morfoloogiliselt palju rikkalikumal jaapani keele jaoks.
Lisaks on jaapani grammatika tugevasti fleksiooniline: verbide, omadussõnade ja adverbide vorm muutub liidetavate inflektiivsete lõppude kaudu. Näiteks sõna, kus kasutatakse märki 見, on 見る mi(ru), kus juurtähendus on mi ("näha") ja lõpp ru näitab verbi. Adjektiiv 多い oo(i) koosneb morfeemist 多 oo ("palju") ja morfeemist い i, mis teeb sõnast omadussõna. Näited 速い haya(i) ja 速く haya(ku) näitavad, kuidas sama juur 速 haya saab eri infleksiooni kaudu kas adjektiivi või adverbiga tähendusliku funktsiooni.
Man'yōgana praktilised probleemid
Man'yōgana andis võimaluse esitada jaapani keelt paberil, kuid sellel olid olulised puudused. Kuna sama kanjit kasutati nii tähenduse kui ka häälduse esitamiseks, tekitas see lugemisel ambivalentsust ja sageli arusaamatusi. Lisaks oli paljude keerukate hiina märkide kirjutamine aeganõudev — ühe jaapani silbi esitamiseks võidi kasutada keerulist kanjit, mis nõudis palju jooni.
Man'yōgana-laused võivad tänapäevasele jaapanlasele tunduda raskesti loetavad. Näiteks lause 私はすしを食べます Watashi-wa sushi-o tabemasu ("ma söön sushit") kirjutatuna täielikult man'yōganaga kui 和多氏巴寿司鳥他邊麻須 on visuaalselt palju lähemal hiina tekstile ja nõuab lugejalt konteksti ja kohandatud hääldusoskust. Ka variandid, kus jäeti kanjid samaks, aga asendati moodne kana' man'yōganaga, näitasid sama probleemi: 私巴寿司鳥食邊麻須.
Üleminek kana-dele (hiragana ja katakana)
Kiirema ja selgema kirja vajadus viis lõpuks man'yōgana lihtsustamiseni ja kahe eraldiseisva helipõhise kirjasüsteemi tekkimiseni:
- Katakana töötasid välja peamiselt budistlikud mungad: nad võtsid kanjitest osa (radikaali või komponenti) ja kasutasid seda ühe-silbilise häälduse kiireks märkamiseks. Katakana jäi algselt formaalsetesse ja tehnilistesse tekstidesse, kommentaaridesse ja sõnade laenamise tähistamisse.
- Hiragana tekkis pehmemast, kursiveeritud kirjutamisviisist — sageli kasutasid seda ülemklassi naised ning hiljem levis see ilukirjanduses ja igapäevases tekstis. Hiragana kujunes tasapisi man'yōgana lihtsustatud ja voolavamaks versiooniks.
Kuigi hiragana ja katakana loodi eri lähtekohtadest, asendasid need man'yōgana peagi kui peamised fonograafilised kirjasüsteemid, kuna nad vajasid vähem märke, võimaldasid kiiremat kirjutamist ja olid lugejale arusaadavamad.
Ateji ja tänapäevane kasutus
Osad man'yōgana-elemendid jäid kahtlemata keelde kui ette kirjutatud või traditsioonilised vormid. Selliseid kanje, mis on kasutatud peamiselt foneetiliselt või kus tähendus pole esmane, kutsutakse ateji-ks. Mõned näited, mida artiklis mainitakse:
- 寿司 sushi
- 亜細亜 Ajia (Aasia)
- 亜米利加 Ameerika (Ameerika)
- 仏蘭西 Furansu (Prantsusmaa)
- 阿弗利加 Afurika (Aafrika)
- 沢山 takusan
- 珈琲 kōhī (kohv)
Mõnikord on need vanad vormid lihtsalt ajaloolised kirjaviisid (näiteks 仏蘭西 varasema kujuna Prantsusmaa nimele), teinekord kasutatakse ateji-d sellepärast, et hiina tähemärkide kombinatsioon on laiemalt äratuntav ka väljaspool Jaapanit (hiinlased näiteks tunnevad ära 寿司, samas kui すし on häälduslik kana-vorm ja neid märksid hiina graafiliselt ei lange kokku). Kuigi hiina keeles "kohv" on kirjutatud 咖啡, on jaapani ateji 珈琲 piisavalt äratuntav ja võimaldab mõnel juhul hõlpsamat rahvusvahelist äratundmist.
Järeldus ja pärand
Man'yōgana oli oluline etapp jaapani kirjasüsteemi arengus: selle kaudu suudeti kohandada kanje jaapani foneetiliste eripärade jaoks ning luua aluse tänapäeval kasutatavale kana-süsteemile. Kuigi man'yōgana ise on peamiselt ajalooline nähtus, on selle mõju selgelt nähtav hiragana ja katakana tekkes ning man'yōgana jäänused – eriti ateji kujul – ilmnevad ka tänapäeva kirjas.
Lisalugemiseks väärib tähelepanu Man'yōshū kui peamine allikas man'yōgana näidete ja ajaloolise kasutuse mõistmiseks ning Heian-perioodi kirjandus, mis näitab üleminekut man'yōganalt kana-dele ja uue kirjaliku kultuuri kujunemist.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Man'yōgana?
V: Man'yōgana on vanim teadaolev helipõhine kirjasüsteem, mida kasutatakse jaapani keeles. See loodi, kasutades hiina kirjamärke ainult nende häälduse, mitte aga sõna tähenduse jaoks.
K: Millal kanji esimest korda Jaapanisse jõudis?
V: Kanji ehk jaapani keele kirjutamiseks kasutatavad hiina tähemärgid jõudsid Jaapanisse esmakordselt umbes 4. sajandil pKr Korea poolsaare kaudu.
K: Mille poolest erinesid hiina ja jaapani kirjaviis?
V: Hiina ja jaapani kirjaviiside vahel oli palju erinevusi. Näiteks on hiina keeles SVO (subjekt-verb-objekt) sõnajärje, samas kui jaapani keeles on SOV sõnajärje. Samuti, kui hiina morfeemid on tavaliselt ühesilbilised ehk ainult ühe silbiga, siis jaapani sõnad olid sageli polüsilbilised ehk kahe või enama silbiga.
K: Mida tehti selleks, et jaapani keelt emakeelena kõnelevad inimesed saaksid kanjidest aru?
V: Selleks, et jaapani keelt emakeelena kõnelevad inimesed saaksid sellest aru, tuli hiina kirjasüsteemi muuta, et see sobiks jaapani keele kõnelejatele. Seda lahendust nimetati man'yōganaks, mis koosnes umbes 970 hiina tähemärgist, mida sai kasutada umbes 90 erineva jaapani keeles kasutatava moraali tähistamiseks.
K: Mis asendas man'yōgana kui helipõhise kirjasüsteemi?
V: Katakana ja hiragana asendasid man'yōgana kui helipõhise kirjasüsteemi, kuna need on lihtsad ja hõlpsasti kasutatavad võrreldes man'yōganaga, mida isegi jaapani keelt emakeelena kõnelevate inimeste oli raske mõista, kuna see tugines suuresti kanji-tähtedele.
K: Kas on olemas tänapäevaseid näiteid sõnadest, mis on kirjutatud man'yōgana abil?
V: Jah, on olemas kaasaegseid näiteid sõnadest, mis on kirjutatud man'yōgana abil, näiteks 寿司 sushi、亜細亜 Ajia (Aasia)、亜米利加 Amerika (Ameerika)、仏蘭西 Furansu (Prantsusmaa)、阿弗利加 Afurika (Aafrika)、沢山 takusan ja 珈琲 kōhī (kohv). Neid nimetatakse ateji, kuna nad kasutavad vanu kirjaviise enne katakana populaarseks saamist või kuna need on väljaspool Jaapanit paremini äratuntavad kui hiragana/katakana, kuna mõned neist võivad eksisteerida ka teistes keeltes, näiteks hiina keeles.
Otsige