Man'yōgana

Man'yōgana on vanim teadaolev jaapani keele helipõhine kirjasüsteem. Kui kanji ehk jaapani keele kirjutamiseks kasutatavad hiina tähemärgid jõudsid Jaapanisse umbes 4. sajandil pKr Korea poolsaare kaudu, kasutati seda ainult hiina keele kirjutamiseks. Kuigi hiina keel ei olnud jaapanlastele emakeeleks, õppisid kõrgema klassi jaapanlased sellegipoolest põhjalikult klassikalisi hiina kirju. Mõni aeg hiljem, kuigi täpne aeg on teadmata, hakati jaapani keele kirjutamiseks esimest korda umbes 6. sajandil pKr kasutama hiina kirjamärke, mida Jaapanis hakati tundma kanji nime all, kuigi see oli tugevalt mõjutatud hiina keelest.

Hiina kirjamärkide süsteemi jaapani keelele sobivaks kirjutamine oli üsna keeruline ülesanne, sest hiina ja jaapani keele vahel olid nii suured erinevused. Näiteks on hiina keeles SVO (subjekt-verb-objekt) sõnajärje (nt ma söön sushit), samas kui jaapani keeles on SOV (nt ma söön sushit). Samuti, kui hiina morfeemid ehk sõna väikseim tähenduslik osa on tavaliselt ühesilbilised ehk ainult ühe silbiga, siis jaapani sõnad olid sageli polüsilbilised ehk kahe- või mitmesilbilised. Selle näiteks on 山, 魚, 中, 国, 人, 多, 速 ja 見. Mandariini hiina keeles, mis on maailmas kõige enam räägitav hiina murre, hääldatakse neid morfeeme selles järjekorras shān, yú, zhōng, guó, rén, duō, sù ja kàn, mis kõik on vaid ühe silbi pikkused. Jaapani emakeelses häälduses hääldatakse need morfeemid aga yama, sakana, naka, kuna, hito, oo, haya ja mi(ru). Keerulisemaks teeb asja see, et viimased kolm kanji't ei kirjutata jaapani keeles peaaegu kunagi üksi, kui üldse, sest neid kasutatakse tavaliselt omadussõnades, verbides ja adverbides.

Hiina keeles on tähemärkide kirjutamine iseenesest sageli okei, sest hiina keel on analüütiline keel ehk keel, mille grammatika on struktureeritud sõnajärje järgi, kuid jaapani keel on väga flekteeriv, mis tähendab, et grammatika on struktureeritud sõnalõpude järgi. Seetõttu on verbidel, omadussõnadel ja adverbidel peaaegu alati vähemalt kaks morfismi, millest esimene on tuletusmorfeem ehk sõna algtähendusega osa, ja teist ja teisi selle järel nimetatakse inflektiivmorfeemideks ehk sõna grammatika näitamiseks lisatud sõnaosadeks. Näiteks sõna, milles kasutatakse märki 見, on 見る mi(ru), kus esimene morfeem, mille kanji on 見 ja hääldus on mi, on juurtähendus "näha", teine silp ru näitab, et sõna on verb, muutes selle sõnaks "näha". Adjektiiv 多い oo(i) koosneb morfeemist 多 oo, mis tähendab "palju", ja morfeemist い i, mis näitab, et sõna on omadussõna. Viimased näited on kaks sõna 速い haya(i) ja 速く haya(ku). Kuigi mõlema sõna esimene morfeem on kaks silpi 速 haya, mis tähendab "kiiresti", muudab い i sõnas 速い sõna adjektiiviks, samas kui く ku sõnas 速く hayaku muudab sõna adverbiks, seega saab sõnast "kiiresti".

Kuna hiina ja jaapani keele vahel oli palju erinevusi, tuli hiina kirjasüsteemi muuta, et see sobiks jaapani keele kõnekeelega, kui see pidi olema arusaadav jaapani keelt emakeelena kõnelejatele. Esimene lahendus, mille jaapanlased leidsid, oli kasutada hiina kirjamärke nende häälduse, mitte sõna tähenduse järgi. Neid nimetati man'yōganaks, mis sai nime Man'yōshu järgi, mis on jaapani luuletuste kogumik, milles kirjutati jaapani keelt man'yōgana abil. Kui hiina tähemärke, mida kasutati nende tähenduse jaoks, hakati nimetama kanji, siis hiina tähemärke, mida kasutati ainult hääldamiseks, hakati nimetama man'yōgana. Man'yōgana koosnes umbes 970 hiina kirjamärgist, mida võis kasutada umbes 90 erineva jaapani keeles kasutatava moraali kujutamiseks.

Näiteks, kuigi jaapani keeles tähendab tähemärk 山 "mägi", kasutati seda tähemärki tavaliselt ainult hiina laenusõnade ehk hiina keelest laenatud sõnade puhul, näiteks 富士山 Fuji-san, mis tähendab "Fuji mägi"，火山kazan, mis tähendab "vulkaan"， ja 山村 sanson, mis tähendab "mägiküla". Hiina keelest laenatud sõnades kasutatakse on'yomi (jaapani keeles on'yomi やま jaoks on san, zan, sen või zen) või hiina keelest laenatud hääldusi kun'yomi ehk jaapani emakeelse häälduse asemel. Jaapani kirjakeele algusaegadel kirjutati jaapani keele sõnu kanji asemel suures osas man'yōgana abil. Näiteks kui kanji sõna "mägi" on 山 ja kun'yomi sõna jaoks on yama, siis emakeelset jaapani sõna kirjutati 耶麻, 八馬, 矢間, 也麻 jne, et eristada seda hiina laenusõnast ehk kango.

Samas kui kaasaegne jaapani lause võiks olla kirjutatud nii: 私はすしを食べます Watashi-wa sushi-o tabemasu (mis tähendab: ma söön sushit), võiks sama lause, mis on kirjutatud täielikult man'yōgana keeles, olla kirjutatud kui 和多氏巴寿司鳥他邊麻須, mis annab sellele rohkem hiinapärase välimuse. Või kui keegi tahaks kõik kanjid samaks jätta, kuid asendada kõik moodsad kana'd, näeks lause välja nii 私巴寿司鳥食邊麻須.

Kuigi man'yōgana andis jaapanlastele võimaluse esitada jaapani keelt paberil, olid man'yōganas kirjutatud laused üsna raskesti loetavad. Kuna hiina kirjamärke kasutati nii sõnade tähenduse kui ka häälduse esitamiseks, võis tekkida palju segadust, kui jaapani keelt emakeelena kõnelev inimene luges midagi, mis oli kirjutatud nii kanji kui ka man'yōgana keeles. Ülaltoodud näiteid man'yōgana keeles oleks isegi jaapani keelt emakeelena rääkivale inimesele raske lugeda, eriti tänapäeva jaapanlasele. Lisaks sellele oli kõike kiiresti üles kirjutada peaaegu võimatu, sest ühe lihtsa jaapani silbi üleskirjutamiseks oli vaja tervet hiina kirja, millest mõnda võis kirjutada kuni 30 pliiatsijoonega.

Selleks, et kirjutada kiiremini, kasutada vähem kirjamärke ja kergemini lugeda, lõid jaapani kirjanikud lihtsamad kana ehk kirjamärgid jaapani silpide kujutamiseks. Budistlikud mungad lõid katakana, kasutades ainult kanji-tükke, et nad saaksid kiiremini üles kirjutada kõneldud õpetusi. Ülemklassi naised kasutasid kanjisid, mida nad teadsid, ja kirjutasid nende kanjide kiirjooned. Need said tuntuks hiragana nime all. Kuigi need loodi eraldi, asendasid need hiljem man'yōgana kui peamised helipõhised kirjasüsteemid. Kuigi tänapäeval kasutatakse hiraganat ja katakanat enamasti helipõhises kirjas, kasutatakse man'yōganat endiselt mõnede kaasaegsete jaapani sõnade kirjutamiseks.

Neid näiteid nimetatakse ateji. Mõned näited on 寿司 sushi, 亜細亜 Ajia (Aasia)、亜米利加 Ameerika (Ameerika)、仏蘭西 Furansu (Prantsusmaa)、阿弗利加 Afurika (Aafrika)、沢山 takusan ja 珈琲 kōhī (kohv)。.

Mõnikord, nagu 仏蘭西 puhul, on need kohanimed vanad kirjaviisid, enne kui jaapanlased otsustasid kõiki mitte-hiina laenusõnu katanana'ga esitada. Teinekord kasutatakse ateji, kuna hiina tähemärgid on eri riikides tuntumad kui hiragana ja katana, näiteks hiinlased tunnevad ära 寿司, kuna mõlemad tähemärgid on ka hiina keeles olemas, mitte aga すし, kuna kumbki tähemärk ei ole hiina keeles olemas. Kuigi hiina tähtedega "kohv" on 咖啡, on jaapani 珈琲 piisavalt lähedane, et hiinlased saaksid selle väikese arvamisega välja arvata.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Man'yōgana?

K: Millal kanji esimest korda Jaapanisse jõudis?

K: Mille poolest erinesid hiina ja jaapani kirjaviis?

K: Mida tehti selleks, et jaapani keelt emakeelena kõnelevad inimesed saaksid kanjidest aru?

K: Mis asendas man'yōgana kui helipõhise kirjasüsteemi?

K: Kas on olemas tänapäevaseid näiteid sõnadest, mis on kirjutatud man'yōgana abil?

Otsing