Pea lapitamine ehk kunstlik kolju deformeerumine: määratlus ja ajalugu

Avasta pea lapitamise ehk kunstliku kolju deformeerumise määratlus, ajalugu ja kultuurilised põhjused Ameerikas, Aasias ja Euroopas.

Kunstlik kolju deformeerumine, mida nimetatakse ka pea lapitamiseks või pea sidumiseks, on tahtlik ja püsiv kolju kuju muutmine juba varases lapsepõlves. See toimub, kui inimese kolju kujundatakse sihipäraselt, rakendades pead ümbritsevaid survemeetodeid – sidumisi, plaate või spetsiaalseid mähiseid. Tavaliselt rakendatakse sellist mõjutamist lapse esimestel elukuudel, sest sel ajal on koljulõhed alles ja luukoe on veel painduv; seetõttu on kujundamine efektiivne. Praktika hõlmab mitmesuguseid vorme: lamedat, piklikku või ümarat kujundamist sõltuvalt kasutatavast rihmasüsteemist, plaadist või õmblustest ja eesmärgist. Tavaliselt alustatakse kujundamist mõne nädala kuni mõne kuu jooksul pärast sündi ning side- või vormimistavad jäävad peal püsima sageli mitmeks kuuks kuni aastani, sõltuvalt kohalikust tavast ja soovitud kujust.

Ajalooline levik ja kultuurid

Seda tava on ajalooliselt leitud mitmetest maailma piirkondadest: kõige tuntumalt Põhja- ja Kesk-Ameerika põlisrahvaste hulgas, kuid ka Aasia, Euroopa ja Aafrika territooriumitel on leitud näiteid. Arheoloogilised leiud ja ajaloolised kirjalikud allikad näitavad, et pea lapitamine on olnud tavaline praktika nii kõrgest staatusest märgi kui ka grupilised identiteedimärkide puhul. Näiteks mõned Ladina-Ameerika kultuurid (nt Paracase piirkond Peruus) on kuulsad püstise või pikliku kolju ilu ideaaliga seotud vormimise poolest, samas kui mitmetes Põhja-Ameerika hõimudes kasutati laudade ja mähiste kombinatsiooni. Ameerika põlisrahvaste seas on seda paratamatult rohkem dokumenteeritud, kuid leidude üldine geograafia on lai.

Tehnika ja ajastus

Võimalikud tehnikad olid lihtsad ja kohandatud kodukeskkonda: lapse pea kinnitamine laua või tahvli vastu (cradleboard), tihedad mähised, pingul surutavad riideid või puidust plaadid kinnitatud pealaele. Mõnikord kasutati spetsiaalseid metall- või puidust rõngaid või turbanilaadseid sidemeid. Kujundamine algas tavaliselt esimestel elukuudel — mõned allikad märgivad alustamist umbes kuu aja pärast sünnitust, teised juba esimeste nädalate jooksul — ja kestis sageli mitu kuud kuni mitu aastat, kuni soovitud kuju saavutati ja lapse kolju enam ei muutunud.

Põhjused ja tähendus

Põhjused olid mitmekesised ja kultuurispetsiifilised. Levinud seletused hõlmavad:

• ilueelistusi (teatud kuju seostamine atraktiivsuse või kõrgaasuga);
• sotsiaalset eristamist (kuuluvus kasti, sugupuusse või eliiti);
• identiteeti ja rituaale (markeerimine täiskasvanueasse või usulised tähendused);
• praktilisi põhjuseid — näiteks peaplaadi kasutamine vastsündinu kaitseks transpordi ajal või kui side tekkis tahtmatult mähkimisest).

Tervisemõjud ja meditsiiniline vaade

Paljud antropoloogilised ja meditsiinilised uuringud on leidnud, et hoolikalt teostatud kultuuriline kolju vormimine ei pruugi tingimata kahjustada aju arengut — enamikul juhtudest kohaneb aju muutunud luustruktuuriga. Siiski on juhuseid, kus liigne surve võib põhjustada lokaalset luu deformatsiooni, kasvuhäireid või väga harva suurenenud koljusisest rõhku. Tänapäeva meditsiin eristab selle kultuurilise praktikaga sarnanevatest positsionaalsetest laiemate imikute peapainetest (positional plagiocephaly), mida käsitletakse teistmoodi ja mille raviks on olemas füsioteraapia, positsioneerimisnõuanded ja mõnel juhul ortopeedilised padjad või vormimiskiivrid.

Arheoloogilised ja teaduslikud leiud

Arheoloogid ja antropoloogid tuvastavad kunstliku kolju deformeerumise skeletimaterjali põhjal: luude kuju, õmbluste asend ja muud tunnused annavad märku tahtlikust muutmisest. Moodsaid meetodeid — röntgen, CT-skaneerimine ja 3D-modellimine — kasutatakse kujundite analüüsiks ning selleks, et hinnata kaudset mõju ajule ja pehmetele kudedele. Sellest tulenevalt on saanud palju teadmisi sellest, kuidas erinevad tehnoloogiad ja sidemed mõjutasid kolju kasvu ning millised ühiskondlikud mustrid sellega seotud olid.

Kaasaegne vaade ja eetika

Tänapäeva lääne meditsiin ja enamik ühiskondi ei toeta imikute tahtlikku kolju deformeerimist kui tervist või õigusi rikkuvat tava. Moodne arusaam rõhutab lapse heaolu ja kehalist tervist; tavade, mis võivad kahjulikult mõjutada kasvu või põhjustada valu, ei peeta vastuvõetavaks. Samas on see ka teema, kus kohtuvad kultuuripärandi leidmine, antropoloogiline huvi ja kaasaegsed eetilised arutelud — eriti kui tegemist on muuseumites eksponeeritud inimjäänustega või elavate kogukondade traditsioonide kajastamisega.

Kokkuvõte: Kunstlik kolju deformeerumine on vanaaegne ja kultuuriliselt laialt levinud praktika, mis hõlmab erinevaid tehnikaid ja tähendusi. Selle uurimine aitab mõista nii esteetilisi ja sotsiaalseid norme minevikus kui ka inimkeha plastilisuse ja arengu bioloogiat.

Küsimused ja vastused

K: Mis on kunstlik kraniidi deformatsioon?

K: Kuidas toimub kere kunstlik deformeerumine?

K: Millal kasutatakse lapse kolju muutmiseks kinnitatud kuju?

K: Kui kaua jääb kunstlikuks kolju deformeerumiseks kasutatav kuju beebi pea külge?

K: Kus on kunstlikku kraniaaldeformatsiooni kõige sagedamini kasutatud?

K: Mis on Toulouse'i deformatsioon?

K: Miks praktiseeriti kunstlikku kraniaaldeformatsiooni moodiühiskonna eelse aja ühiskonnas?

Otsing