Messier 82 (tuntud ka kui NGC 3034, Sigari galaktika või M82) on umbes 12 miljoni valgusaasta kaugusel asuv tähegaasium Ursa Major tähtkujus. Galaktika on visuaalselt pikka, sigaritaolist kujuga ning seetõttu ka oma rahvusvahelise hüüdnime saanud. See on ligikaudu viis korda heledam kui kogu Linnutee ja umbes sada korda heledam kui meie galaktika keskosa.
2005. aastal näitas Hubble'i kosmoseteleskoop galaktika tuumas vähemalt 197 noort, massiivset tähtklastrit. Nende klastrite keskmine mass on hinnanguliselt umbes 2×105 M⊙, mis teeb M82 tuumast väga energilise ja kõrge tihedusega tähetekkekeskkonna. Kogu galaktika keskmes sünnivad noored tähed ligikaudu 10 korda kiiremini kui keskmiselt meie Linnutees.
Põhjus ja mõju
M82 eripära ja intensiivne tähetekkeperiood on peamiselt tingitud tugevatest gravitatsioonilistest mõjudest lähedalasuva täheparvega — eriti Messier 81-ga toimunud lähistikku liikumisest ja suhtlemisest. See kokkupuude põhjustas gaasi koondumise galaktika keskossa, mis vallandas tugeva tähetekke ehk niinimetatud "tähepurse".
Tähepursust saatavad ulatuslikud väljapursked — kuumad gaasivoolud ja tuulepuhangud (nn superwind), mis paiskavad materjali galaktikast välja. Need voolud, nähtavad nii H-alfa emissioonis kui ka röntgenkiirguses, moodustavad filamendi- ja torukujulisi struktuure, mis ulatuvad tuhandeid valgusaastaid galaktika diskist väljapoole. Voolude kiirused on tavaliselt sajades kuni mõnesaja kilomeetrites sekundis.
Energiaproduktsioon ja eredaid allikaid
M82 on erakordselt hele ka infrapunaspektris — suur osa uusloodud tähtede ja tolmu poolt eraldatavast energiast kiirgub soojuselt infrapunaspektris. Galaktika keskosas töötab palju noori, massiivseid tähti, mis lõhkevad peatselt supernoovadena ning toidavad keskkonda kõrge energiaga röntgen- ja radioallikatega.
Tähistatavalt on M82 ka röntgenikiirguse allikana: selles galaktikas on mitu väga heledat ultrakõrge heledusastmega röntgenallikat (ULX), millest üks, tuntud kui M82 X-1, on pikka aega olnud kandidaat keskmise massiga musta augu olemasoluks. 2014. aastal registreeriti M82-s väljapaistev supernoova SN 2014J, mis tekitas astronoomide seas suurt huvi ja võimaldas täiendavaid uurimusi.
Vaadeldavus
M82 on nähtav eelkõige põhjapoolkeralt ning sobib suurepäraselt amatöörteleskoopidele ja binoklitele — selle läbilõige ja heleduse jaotus teevad sellest kergesti äratuntava objekti. Lähematel vaatlustel ilmnevad tähtede ja tolmu triibud ning H-alfa pildistamisel ka keskme aktiivsed väljapursked.
Kokkuvõtlikult on Messier 82 üks lähimaid ja parima nähtavusega näiteid aktiivsest tähetekkegalaktikast: selle intensiivne tähtloomine, galaktilised tuuled ja rikas radi- ning röntgensignatuur teevad sellest olulise objekti nii vaatluslikuks kui ka teoreetiliseks uurimisalaks.
