Amir Abdollah Muhammad Mu'izzi (1048–1125) oli 11. sajandi ja 12. sajandi pärsia luuletaja. Ta oli pärit Pärsiast ning kuulunud Sanjari õukonna luuletajate rühma. Mu'izzi sündis Nisa külas ning teda peetakse üheks pärsia panegüürilise qasidehi suurmeistriks (qasida on traditsiooniline pärsia kiitelauluvorm, mida kasutati eelkõige valitsejate ja vürstide kiitmiseks ja õukondlikeks ülesanneteks).
Mu'izzi tegutses nii Malik Shah I kui ka hiljem Sultan Sanjari õukondades, kus tema ülesandeks olid peamiselt panegüürid ehk kiituslaulud valitsejate auks. Tema luule iseloomustub rikkaliku pildikeele, oskuslike võrdluste ja metafooride ning kõrge meistriklassiga riimistruktuuride kasutamisega. Tema 18 000 distichi suurune diivan on osalt säilinud ja annab väärtusliku ülevaate klassikalisest pärsia õukondlikust luulest, tema teemadeks olid au, vaprus, suursugusus ja õukonnaelust lähtuvad olukorrad.
Anvari ütleb, et Mu'izzi kopeeris teiste luuletajate värsse (seda ei saa kindlalt tõestada). Keskaegses pärsia kirjanduskriitikas esinesid sageli süüdistused varastamises või laenamises; seda hinnatakse tänapäeva uurimustes pigem osaks konventsioonilisest luulepraktikast ja stiilivõtete jagamisest. Samas on teada, et ka Anvari ise kasutas ja kohandas varasemaid kujundeid ning et paljud hilisemad luuletajad olid mõjutatud Mu'izzi stiilist.
Tema surmast on erinevaid käsitlusi. Mõned allikad väidavad, et Mu'izzi hukkus noolest; ühe traditsiooni järgi tabas teda nool, mida oli lasknud kuninga poeg, laiemalt levinud versioon aga kõneleb, et ta sai surma 1125 aasta paiku pärast seda, kui Sultan Sanjar teda kogemata tabas. Kõik need andmed põhinevad peamiselt keskaegsetel saagadel ja kronikatel ning konkreetsete detailide osas valitseb teatav ebakindlus.
Mu'izzi pärand seisneb eelkõige tema meisterlikult kirjutatud panegüürides ja suurejoonelises stiilis, mis mõjutas hilisemaid pärsia luuletajaid. Tema teoseid uurivad tänapäeva kirjandusajaloolased nii keelelise meistriklassi kui ka õukonna kultuurilise rolli kontekstis.