Meredith Kercheri mõrv: juhtum, uurimine ja kohtuotsused

Ameerika üliõpilane Amanda Knox, kes elas majas koos Kercheriga, tuli järgmisel päeval koju. Kell 12.07 helistas ta Kercheri kohalikule Itaalia mobiiltelefonile, kuid see helises 16 sekundit ilma vastamata. Seejärel helistas ta teisele toakaaslasele Filomena R. ja ütles, et majas on veretilgad ja Kercher ei vasta oma telefonile. Seejärel proovis Knox veel kaks korda Kercherile helistada, kuid ei kohalik Itaalia ega Ühendkuningriigi telefon ei vastanud endiselt. Kohe helistas Filomena Knoxile tagasi, et öelda, et ta tuleb koju, ning seejärel teatas Knox, et Filomena magamistoa aken oli purustatud, klaas oli üle kogu tema riiete ja arvuti põrandal.

Pärast seda, kui Filomena oli Knoxile uuesti helistanud, tulid kaks politseinikku maja juurde, sest majast umbes kilomeetri kaugusel asuvast aiast oli leitud kaks mobiiltelefoni. Kui Knox oli Kercherile helistanud (kell 12:07), leiti tema telefon helisevana mõnest aiapõõsast. Selle leidis naaber, kes seejärel helistas sidepolitseisse.

Majja sisenedes märkisid politseinikud kõik veretilgad, mida Knox neile näitas, ning kinnitasid, et Kercheri magamistoa uks oli lukus. Filomena sõber murdis ukse lahti, et seda avada. Politsei vaatas magamistuppa sisse ja leidis Kercheri laiba padja (vatiteki) alt. Ta oli alasti, välja arvatud õlgadeni tõmmatud T-särk. Tema kehal ja kogu toas oli palju verd. Keegi oli talle noaga kaela pistnud. Tema riided lebasid laiali ukse poole. Kaks krediitkaarti, 300 eurot (umbes 420 USA dollarit) ja tema maja võtmed olid kadunud.

Järgmisel päeval vahistas politsei kolm inimest. Nad arreteerisid Knoxi, tema 2-nädalase poisi (Itaalia tudengi) Raffaele Sollecito. Nad vahistasid ka Knoxi ülemuse kohalikus pubis, kus ta töötas, kuid lasid ta hiljem vabaks. Sollecito oli Knoxi uus poiss, kellega ta oli kohtunud vaid kaheksa päeva enne mõrva. Nädalaid hiljem vahistas politsei veel ühe isiku nimega Rudy Guede. Algselt Elevandiluurannikult pärit Guede omandas hiljem Itaalias topeltkodakondsuse. Pärast mõrva sõitis ta rongiga Saksamaale. Politsei võttis ta Saksamaal kinni ja viis ta tagasi Itaaliasse.

Guede anti Itaalias kohtu alla 2008. aasta oktoobris. Ta tunnistati süüdi ja saadeti 30 aastaks vangi.

Knox ja Sollecito pandi samuti kohtu alla. Sollecito saadeti 25 aastaks ja Knox 26 aastaks vangi. Nad mõlemad kaebasid oma karistused edasi.

Prokurörid ütlesid, et Guede, Knox ja Sollecito tapsid Kercheri koos. Knoxi ja Sollecito advokaadid ütlesid, et Guede tappis ta üksi ning riisus ja teisaldas surnukeha tundide pärast. Juunist novembrini 2009 esitasid nende advokaadid tõendeid ja tunnistajaid, mis toetasid "üksiku hundi" teooriat, et Guede tappis Kercheri ning hiljem riisus ja viis ta surnukeha ära tema magamistoa aknast majas, kus ta elas koos Knoxiga.

Guede oli väitnud, et ta oli kutsutud tema majja, kuna Kercheriga oli plaanitud kohtumine Halloweenil. Naise majas olles väitis ta, et talle hakkas halvasti ja vannitoas olles kuulis ta valju karjumist. Oma loos väitis Guede, et ta nägi Kercheri kohal, tema toa põrandal, pruunikarvalist itaalia meest, kes hoidis käes nuga. Seejärel väitis ta, et mees võitles temaga ja jooksis majast välja, öeldes perfektses itaalia keeles: "Trovato negro, trovato colpevole" ("leidsin mustanahalise, leidsin süüdi"). Guede ütles, et ta püüdis Kercherit aidata, kuna ta veritses kiiresti, kuid ta ehmatas ja jooksis majast välja, kutsumata politseid või kedagi appi. Guede oli ametnikele öelnud, et Kercher oli täielikult riides, kui teda noaga löödi, ning ta jättis voodipadja ja padja tema voodisse. Tunnistajad ja kohtueksperdid Rooma kohtuekspertiisist esitasid aga tõendeid, mis kummutasid Guede jutu selle öö kohta:

·         Guede väitis, et Kercher kohtus temaga Halloweenil, kuid tema sõbrad tunnistasid, et nad olid koos temaga pidutsemas ja keegi neist ei näinud teda Guedega rääkimas.

·         Guede väitis, et Kercher oli puukimise ajal täielikult riides, kuid verekraanid tema nahal näitasid, et tema T-särk oli puukimise ajal rinnahoidjast kõrgemale tõmmatud.

·         Guede väitis, et valge padi jäi voodisse, kuid see leiti laiba alt, millele oli märgitud tema vasaku jala jäljed (Nike Outbreak 2 tennised) ja tema verine peopesajälg.

·         Guede väitis, et ta ei pöördunud tagasi, et keha lahti riietada ja liigutada, kuid rinnahoidja ja katkise rinnahoidja rihma DNA vastas Guede DNA geneetilisele profiilile, mis oli ka tema kehal ja käekotis.

·         Guede väitis, et ta ei lõhkunud kolmanda magamistoa ülemise korruse akent, kuid vaid 5 päeva varem oli ta tabatud pärast tööpäeva lõppu ühes Milano koolis, kus ta varastas advokaadibüroost varastatud sülearvuti ja mobiiltelefoni, mille ta murdis läbi ülemise korruse akna kiviga sisse.

·         Guede väitis, et ta ei ole Kercherit noaga löönud, kuid kui ta 27. oktoobril 2007 Milano koolis kinni püüti, otsis kohalik politsei tema seljakoti läbi ja leidis kooli köögist varastatud kööginoa.

Guede kohtuprotsessil ei uskunud kohtunik ja žürii Guede väiteid ning mõistsid ta mõrvas süüdi. Ta oli tabatud, sest tema peopesajälg padjal kattus tema politsei toimikuga, sealhulgas Milano koolijuhtumiga, kui Milano politsei oli ta vaid 5 päeva enne mõrva vabastanud. Guede mõisteti 30 aastaks vangi, kuid seda vähendati pärast esimest apellatsioonimenetlust 16 aastale.

Eraldi kohtuprotsessil mõisteti nii Knoxi kui ka Sollecito mõrva eest kohut, kuid tõendeid oli palju vähem kui Guede puhul. Ükski tunnistaja ei tunnistanud, et oleks näinud või kuulnud Knoxi või Sollecitot sel ööl majja sisenemas või sealt lahkumas. Samuti oli neid mõrvaga ühendav DNA nii väikeses koguses, et seda võis pidada saasteaineks, ja nii väikestes kogustes DNA-d ei võeta Briti või USA kriminaalkohtutes kohtuprotsesside käigus arvesse. Kuigi Guede Nike'i kingaga sobivaid kingajälgi oli leitud palju, ei olnud ühtegi kingajälge, mis oleks sobinud ühegi kingaga, mille politsei oli võtnud Knoxi ja Sollecito kodudest. Peamised küsimused nende kohta olid, et nad ütlesid asju, mis tundusid kahtlased:

·         Knox oli politsei ülekuulamise ajal kirjutanud avalduse, milles ta mäletas ähmaselt, et ta läks koos oma ülemusega töölt koju, kuid arvas, et see oli vale mälestus, mida ta soovitas politsei surve all.

·         Knox tunnistas, et politsei hoidis teda 4. küsitluspäeval terve öö ärkvel, ilma toiduta, seejärel karjus, lõi teda ja ähvardas teda 30 aastaks vangi panna, kui ta ei nimeta kedagi. Kuid politsei tunnistas, et nad ei kiusanud teda, vaid selle asemel hakkas Knox nutma ja tunnistas, et ta oli majas.

·         Päeval, kui surnukeha avastati, ütlesid Knox ja Sollecito postipolitsei saabudes, et nad helistasid politseisse, kuid telefonikõnede andmed näitavad, et kõne tehti paar minutit pärast, mitte enne nende saabumist.

·         Sollecito ütles politseisse helistades, et oli toimunud sissemurdmine, millest ei võetud midagi, kuigi teised majaelanikud ei olnud tagasi tulnud, et oma asju üle lugeda.

·         Mõlemad väitsid, et jäid ööseks tema kahekorruselisse majja, kuid nad ei suutnud kinnitada, mida teine allkorrusel tegi või kas kumbki neist oli lahkunud.

·         Sollecito ütles politseile, et tema isa helistas talle koju umbes kell 23.00. Hiljem selgus aga telefonikõnede põhjal, et ta ei saanud sellist kõnet.

Kuna ükski teine tunnistaja ei suutnud kinnitada, et paar viibis Knoxi majas mõrva ajal, saadeti nad mõlemad kohtusse. Tõendid nende vastu olid väga piiratud:

·         Üks mees, Hekuran K., väitis, et nägi kõiki kolme sel ööl maja lähedal vihmasel tänaval ja oli nendega vaielnud, kuid vihm oli olnud hoopis Halloweeni päeval. Kui temalt küsiti, kust ta teadis, mis kellaaeg nad vaidlesid, ütles ta, et vaatas oma auto kella, kuid märkis, et see oli katki. Kui küsiti, kas ta oli ajakirjanikega rääkinud, vastas ta, et ei, siis jah.

·         Teine tunnistaja, kodutu mees Antonio C. ütles, et ta nägi Knoxi ja Sollecitot sel õhtul kell 23.11.30 maja lähedal asuval linnaväljakul vestlemas, mis oli ajastatud lähedal asuva kella järgi, kuid oma esialgses ütluses ütles ta, et teised lähedal olevad inimesed olid eelmisel õhtul maskides, nagu Halloweeni ajal.

·         Arvutite andmed näitavad, et Sollecito arvutit kasutati kell 21.10 ja ta elas vähemalt 10 minuti kaugusel linnaväljakust.

·         Sõrmejälgede ekspert väitis, et üks kingajälg voodipadjal oli Knoxi suuruses, kuid muster ei sobinud ühegi tema 22 kingaga, ja kui padi oli kokku volditud, vastas see kingajälg täpselt Guede Nike'i kingadele.

·         Väideti, et lähedalasuval vannimatil olev osaline verejälg vastab Sollecito jalale, kuid eksperdid tunnistasid, et see on nii ebamäärane, et see vastab ka Guede jalale.

·         Kercheri toast ei leitud Knoxi ega Sollecito juukseid, riidekiude, nahka ega sõrmejälgi.

·         Kummastki nende majast ega Sollecito autost ei leitud verega määrdunud riideid, kingi ega nuge.

·         Sollecito köögist võetud noa, mille käepidemel oli Knoxi DNA, väideti, et selle otsa lähedal oli jälgi Kercheri DNA-st, kuid see nuga oli liiga suur, et teha kaks kolmest pistehaavast, ja selle testid olid negatiivsed, et leida verijääke kuskil.

Kui Knox mõisteti esimesel kohtuprotsessil süüdi, seadsid mõned kohtuotsuse kahtluse alla kui "Ameerika-vastasuse", kuid samal ajal mõisteti süüdi ka Sollecito.

Guede esitas apellatsioonkaebuse oma karistuse vastu ja see muudeti 30 aastalt 16 aastale vangistusele. Ta väidab endiselt, et ta ei tapnud Kercherit. Tema teine apellatsiooniprotsess lõppes 2010. aasta detsembris süüdimõistva otsuse kinnitamisega.

Knox ja Sollecito esitasid oma süüdimõistvate kohtuotsuste edasikaebamiseks nõuetekohased juriidilised dokumendid ning neid peeti endiselt "süütuks", nagu oleksid eelmised kohtuotsused peatatud. Nende apellatsiooniprotsess algas 2010. aasta novembris, kusjuures uus kohtunik otsustas, et nende vastu esitatud DNA-tõendid tuleb uuesti läbi vaadata. Kohtunik lubas ka tunnistaja Antonio C. uuesti küsitleda, millal ta mida nägi.

3. oktoobril 2011 tühistati Amanda Knoxi ja Raffaele Sollecito süüdimõistvad kohtuotsused mõrva eest ning nad vabastati samal õhtul.

Itaalia ülemkohus andis korralduse kohtuprotsessi kordamiseks. Kohtuasja arutati Firenzes ja see lõppes 30. jaanuaril 2014. Nii Knox kui ka Sollecito tunnistati mõrvas süüdi. Neile mõisteti 28 (Knox) ja 26 (Sollecito) aastat vangistust.