Lihasatroofia (lihaskadu): põhjused, sümptomid ja ravi

Lihasatroofia ehk "lihaste raiskamine" on meditsiiniline probleem, mille puhul inimene kaotab lihaskoe. See muudab inimese lihased nõrgemaks. Lihasatroofia korral võivad lihased täielikult või ainult osaliselt ära kaduda.

Paljudel vanematel inimestel on lihasatroofia. Lihasatroofia võib tekkida ka inimestel, kellel on teatud haigused või tervisehäired, näiteks vähk, AIDS, südamepuudulikkus, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus ja neerupuudulikkus (kui neerud ei tööta korralikult). Lihased võivad atrofeeruda (või muutuda väiksemaks ja nõrgemaks), kui neid lihaseid ei kasutata nii palju kui tavaliselt - näiteks kui inimene peab murdunud käe või jala tõttu kandma kipsi või kui ta peab pikaajalise haiguse ajal pikalt voodis olema. Lihasatroofiat võivad põhjustada ka Dejerine Sottase sündroom, kachexia, põletused, maksapuudulikkus ja nälgimine.

Lihasatroofia võib põhjustada tõsiseid probleeme inimese elus. Kui inimene kaotab lihasjõudu, kaotab ta võime teha üha rohkem asju. Kui ta püüab asju teha, juhtub tal suurema tõenäosusega õnnetusi. Lihasatroofia suurendab ka kukkumisriski inimeste puhul, kellel on teatud haigused, näiteks IBM (inclusion body myositis).

Keegi ei tea täpselt, mis põhjustab lihasatroofiat. Selle põhjuseks võib olla "satelliidirakkude" järkjärguline rike, mis aitavad skeletilihaskiudude taastumisele kaasa, ning tundlikkuse vähenemine erituvate kasvufaktorite suhtes või nende kättesaadavus, mis on vajalikud lihasmassi ja satelliidirakkude ellujäämise säilitamiseks.

Lihasatroofia korral muutub normaalne tasakaal valkude sünteesi ja valkude lagunemise vahel. Valgusünteesi radasid reguleeritakse alla ja valkude lagundamise radasid aktiveeritakse. ATP-sõltuvas ubikvitiini-/proteasoomiraduumis on konkreetsed valgud suunatud hävitamiseks, sidudes substraatvalgu külge vähemalt neli koopiat väikest peptiidi, mida nimetatakse ubikvitiiniks. Substraat suunatakse hiljem proteasoomi poolt hävitamiseks.

Põhjused ja tüübid

Vähene kasutamine (disuse atrophy) – tekib siis, kui lihaseid ei kasutata pikka aega (näiteks kips, pikaajaline voodirežiim, passiivsus). See on kõige levinum ja osaliselt pöörduv.
Neurogeenne atroofia – tekib närvi kahjustuse või haiguse tõttu, mis lõikab lihaselt närviimpulsid (näiteks neuropaatia, seljaaju vigastus, motoneuroni haigused). See võib olla püsiv ja progresseeruv.
Süsteemsed haigused ja ainevahetushoidust sõltuvad põhjused – sh vähk, AIDS, südamepuudulikkus, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, neerupuudulikkus, maksapuudulikkus, kacheksia ja nälgimine (nälgimine).
Põletikud ja immuunsüsteemi põhjustatud müopaatiad – näiteks mõned müosiidid, kus immuunsüsteem kahjustab lihaskudet.
Geneetilised ja pärilikud haigused – mõnes lihasdüstroofia variandis esineb lihasmassi järkjärguline kadu.

Sümptomid

Lihasenõrkus, mis progresseerub aeglaselt või kiiresti sõltuvalt põhjusest.
Lihaste mõõtmete vähenemine (nähtav "kahandumine").
Väsimus ja vähene vastupidavus tavapäraste tegevuste juures.
Raskused kõndimisel, treppidest tõusmisel või esemete tõstmisel.
Kui närvikiud on kahjustatud, võib esineda tundlikkuse muutusi, kipitust või tuimust.
Taolist nõrkust kaasneb mõnikord hingamis- või neelamisraskused — see on tõsine ja nõuab kohe arstiabi.

Diagnoos

Diagnoos põhineb tavaliselt:

anameesil (sümptomite teke, haiguste ajalugu, ravimite kasutus),
füüsilisel uuringul ja lihaste tugevuse hindamisel,
veretestidel (nt kreatiinikinaasi — CK — tõus võib viidata lihase kahjustusele),
kujundiuuringutel (MRI või ultraheli) lihasstruktuuri ja mahu hindamiseks,
elektromüograafial (EMG) ja närvijuhtivuse uuringul närvi- või lihashaiguse eristamiseks,
mõnikord lihasbiopsial täpse diagnoosi määramiseks (näiteks põletikulise müosiidi või inclusion body myositis tuvastamiseks).

Ravi ja hooldus

Ravi sõltub põhjusest. Mõned peamised lähenemised:

Füsioteraapia ja harjutusravi: vastupidavus- ja jõuharjutused aitavad taastada lihasmassi ja jõudu. Treeningprogrammi juhendab füsioterapeut, eriti kui esinevad tasakaalu- või kukkumisriskid.
Aktiveerimine ja igapäevased tegevused: võimalusel vältida pikaajalist voodirežiimi ja kasutada progressiivset aktiivsust, et hoida lihaseid töös.
Toitumuslik tugi: piisav kaloraaž ja valgu tarbimine on oluline lihaste taastumiseks. Vahel saab soovitada toidulisandeid, vitamiine (nt D-vitamiin) või eritoitumist haiglast väljaarvatud olukordades.
Põhjusliku haiguse ravi: kui atroofiat põhjustab näiteks vähk, AIDS, südamepuudulikkus või COPD, siis suunatakse ravi esmalt sellele haigusele. Näiteks neurogeense atroofiat võib mõnikord leevendada närvivigastuse kirurgiline ravi.
Ravimid: teatud juhtudel kasutatakse põletikuvastaseid või immuunsupressiivseid ravimeid (näiteks mõnede müosiitide korral). Mõned ravimid (nt anaboolsed steroidid, testosteroon või teised hormoonravi vormid) võivad arstliku järelevalve all aidata, kuid nendega kaasnevad riskid ja need ei sobi kõigile. Uurimused uute ravimeetodite (nt müostatiini inhibiitorite) mõju kohta on käimas.
Ortopeedilised ja abivahendid: jalanõutuged, tugisidemed või abivahendid kõndimiseks võivad parandada funktsiooni ja vähendada kukkumisohtu.
Palliatiivne ja hooldusravi: kui lihasatroofia on progresseeruv ja pöördumatu, keskendub hooldus elukvaliteedi parandamisele, valu ja funktsioonihäirete leevendamisele.

Ennetamine

Regulaarne kehaline aktiivsus, eriti vastupanutreening (jõuharjutused), aitab hoida lihasmassi.
Tervislik ja valgurohke toitumine koos piisava kalorikogusega.
Krooniliste haiguste efektiivne ravi ja rehabilitatsioon, et vältida sekundaarset lihaste kadumist.
Vältida pikaajalist voodisolekut või immobilisatsiooni, kasutades vajadusel õiget hooldus- ja rehabilitatsiooniplaani.

Prognoos ja elukvaliteet

Prognoos sõltub atroofiat põhjustavast põhjusest. Kui põhjus on „vähekasutamine“, on lihasmassi ja jõudu tihti võimalik osaliselt või täielikult taastada regulaarse treeningu ja toitumise abil. Neurogeenne või geneetiline atroofiatüüp võib aga olla pöördumatu või progresseeruv. Varajane diagnoos ja sobiv ravi parandavad ennustust ning vähendavad tüsistusi, nagu kukkumised ja õnnetused.

Millal pöörduda arsti poole

kiire või märkimisväärne lihasnõrkus, mis piirab igapäevatoiminguid;
hingamis- või neelamisraskused;
kiire lihasmassi kadu ilma selge põhjuseta;
kui lihasnõrkus on seotud palaviku, valu või muude haiguse tunnustega.

Lõppsõna: Lihasatroofia on tõsine, kuid sageli osaliselt ennetatav ja ravitav seisund. Varajane sekkumine — füsioteraapia, piisav toitumine ja põhidiagnostika — on võtmetähtsusega. Konsulteeri arstiga, et selgitada välja põhjus ja koostada sobiv ravi- ning taastumisplaan.

Küsimused ja vastused

K: Mis on lihaste atroofia?

V: Lihasatroofia, mida tuntakse ka kui "lihaste raiskamist", on meditsiiniline probleem, mille puhul inimene kaotab lihaskoe, muutes lihased nõrgemaks.

K: Keda võib mõjutada lihasatroofia?

V: Lihasatroofia võib tekkida paljudel eakatel inimestel ja neil, kellel on teatavad haigused või tervisehäired, näiteks vähk, AIDS, südamepuudulikkus, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus ja neerupuudulikkus. See võib tekkida ka siis, kui keegi peab murdunud käe või jala tõttu kandma kipsi või kui ta peab haiguse tõttu pikemat aega voodis olema. Muude põhjuste hulka kuuluvad Dejerine Sottase sündroom, kacheksia, põletused, maksapuudulikkus ja nälgimine.

K: Millised on lihasatroofia tagajärjed?

V: Kui inimene kaotab lihasjõudu, kaotab ta võime teha üha rohkem asju. Samuti võib neil olla suurem tõenäosus sattuda õnnetustesse, kui nad üritavad asju teha, ja see suurendab nende kukkumisriski, kui neil on teatud haigused, näiteks IBM (inclusion body myositis).

K: Mis arvatakse põhjustavat lihasatroofiat?

V: Lihasatroofia täpne põhjus on teadmata, kuid selle põhjuseks võib olla "satelliitrakkude" järkjärguline rike, mis aitavad skeletilihaskiudude taastumisel, ning lihasmassi ja satelliitrakkude ellujäämiseks vajalike erituvate kasvufaktorite vähenenud tundlikkus või kättesaadavus. Lisaks sellele toimub valkude sünteesi radade langusregulatsioon ja valkude lagundamise radade aktiveerumine ATP-sõltuvas ubikvitiini/proteasoomi radas, mis suunab teatud valke hävitamiseks, sidudes neid substraatvalkudega, mida hiljem proteasoomid hävitavad.

K: Kas lihasatroofia puhul on olemas ravi?

V: Jah, lihasatroofia raviks on sõltuvalt selle raskusastmest olemas ravimeetodid, sealhulgas füsioteraapiaharjutused, mis keskenduvad nõrgestatud lihaste tugevdamisele; elektriline stimulatsioon; ravimid, näiteks kortikosteroidid; toidulisandid; tüvirakkude siirdamine; geeniteraapia; kirurgia; elustiili muutmine, näiteks tervisliku ja valgurikka toidu tarbimine; suitsetamise ja alkoholi tarvitamise vältimine jne.