Uuskeinsism
Neo-Keynesi majandusteadus on makromajandusliku mõtteviisi koolkond, mis töötati välja pärast Teist maailmasõda John Maynard Keynesi kirjutiste põhjal. Rühm majandusteadlasi (eelkõige John Hicks, Franco Modigliani ja Paul Samuelson) püüdis tõlgendada ja formaliseerida Keynesi kirjutisi ning sünteesida neid neoklassikaliste majandusmudelitega. See mudel, IS/LM-mudel, on tegeliku poliitika ja majandushariduse kujundamisel peaaegu sama mõjukas kui Keynesi algne analüüs. See seob kogunõudluse ja tööhõive kolme muutujaga, st ringluses oleva raha hulga, valitsuse eelarve ja ettevõtluse ootuste seisuga. See mudel oli pärast Teist maailmasõda majandusteadlaste seas väga populaarne, sest seda oli võimalik mõista üldise tasakaalu teooria seisukohalt. Nende töö on saanud tuntuks kui neoklassikaline süntees. See lõi mudelid, mis moodustasid neokeynesiaanliku majandusteaduse põhiideed. Need ideed domineerisid sõjajärgsel perioodil peavoolu majandusteaduses ja moodustasid makromajandusliku mõtlemise peavoolu 1950., 60. ja 70. aastatel.
1970ndatel toimus rida arenguid, mis raputasid neokeynesiaanlikku teooriat. Arenenud riigid kannatasid samaaegselt aeglase majanduskasvu ja kõrge inflatsiooni (stagflatsioon) all. Samuti seadsid Milton Friedmani taoliste monetaristide tööd neokeyneslaste teooriaid kahtluse alla. Tulemuseks oli rida uusi ideid, et tuua keynesiaanlikule analüüsile vahendid, mis oleksid võimelised seletama 1970. aastate majandussündmusi. Keynesi mõtlemise järgmine suur laine algas katsega anda keynesi makromajanduslikule arutluskäsitlusele mikromajanduslik alus. Uued keynesiaanlased aitasid luua "uue neoklassikalise sünteesi", mis moodustab praegu makromajandusliku teooria peavoolu. Pärast uue keynesiaanliku koolkonna tekkimist on neokeynesiaanlasi mõnikord nimetatud vanakeynesiaanlasteks.
Küsimused ja vastused
K: Mis on neokeynesiaanlik majandus?
V: Neo-Keynesi majandusteadus on makromajandusliku mõtlemise koolkond, mis töötati välja pärast Teist maailmasõda John Maynard Keynesi kirjutistest. See sünteesib neoklassikalisi majandusmudeleid Keynesi algse analüüsiga ja kasutab IS/LM-mudelit, et seostada kogunõudlust ja tööhõivet kolme muutujaga, nagu ringluses oleva raha hulk, riigieelarve ja ettevõtete ootuste seis.
K: Kes püüdis tõlgendada ja vormistada Keynesi kirjutisi?
V: Keynesi kirjutisi püüdis tõlgendada ja vormistada rühm majandusteadlasi (eelkõige John Hicks, Franco Modigliani ja Paul Samuelson).
K: Kuidas sai see mudel pärast Teist maailmasõda majandusteadlaste seas populaarseks?
V: See mudel sai majandusteadlaste seas populaarseks pärast Teist maailmasõda, sest seda oli võimalik mõista üldise tasakaalu teooria seisukohalt.
K: Mis põhjustas 1970. aastatel rea arenguid, mis raputasid neokeynesiaanlikku teooriat?
V: Arenenud maailm kannatas samaaegselt aeglase majanduskasvu ja kõrge inflatsiooni all (stagflatsioon) ning Milton Friedmani töö, mis seadis neokeynesiaanlikud teooriad kahtluse alla, põhjustas 1970. aastatel rea arenguid, mis raputasid neokeynesiaanlikku teooriat.
K: Mida lõid uuskeynesiaanlased, et anda keynesiaanlikule makromajanduslikule arutluskäsitlusele mikromajanduslik alus?
V: Uued keynesiaanlased aitasid luua "uue neoklassikalise sünteesi", mis moodustab praegu makromajandusliku teooria peavoolu, et anda keynesiaanlikule makromajanduslikule arutluskäsitlusele mikromajanduslik alus.
K: Kuidas neokeyneslastele nüüd mõnikord viidatakse?
V: Pärast uue keynesiaanliku koolkonna tekkimist on neokeynesiaanlasi mõnikord nimetatud vanakeynesiaanlasteks.
