Neokeynesism — määratlus ja ajalugu
Neo-Keynesi majandusteadus on makromajandusliku koolkond, mis kujunes pärast Teist maailmasõda John Maynard Keynesi kirjutiste põhjal. Rühm majandusteadlasi — eelkõige John Hicks, Franco Modigliani ja Paul Samuelson — püüdsid Keynesi ideid selgelt sõnastada ja formaliseerida ning ühendada neid neoklassikalise tasakaaluanalüüsiga. Selle tulemuseks sündis nn neoklassikaline süntees, mille tähtsaim praktiline väljund oli IS/LM-mudel. IS/LM-mudel sidus kogunõudluse ja tööhõive peamiste muutujatega — ringluses oleva raha hulga, valitsuse eelarve (fiskaalpoliitika) ja ettevõtete ning majapidamiste ootuste kujunemisega — ning muutus sõjajärgsel ajal nii majanduspoliitika kui ka majandushariduse keskseks tööriistaks.
IS/LM ja neoklassikaline süntees
IS/LM-mudel kirjeldab korraga kaupadeturgu (IS-kõver) ja rahaturgu (LM-kõver). Mudelilt oodati, et see aitab mõista, kuidas toimivad fiskaal- ja rahapoliitika ning miks majandus võib lühiajaliselt väljuda täistööhõivelt. Neokeynesiaanlik vaade rõhutas lühiajalist nõudluse juhtimist — vajadusel saab valitsus kulutuste või maksude kaudu mõjutada tööhõivet ja tootmist. Samas oli neoklassikaline süntees valmis tunnistama ka turumajanduse püsivaid jõude ja püüdis selgitada, millistel tingimustel turud taastavad pikaajalise tasakaalu.
1970. aastate kriis ja teoreetilised väljakutsed
1970ndatel raputasid neokeynesiaanlikke seisukohti mitmed sündmused ja kriitika. Arenenud riigid kogesid samaaegselt aeglast majanduskasvu ja kõrget inflatsiooni (stagflatsioon), mida traditsioonilised mudelid halvasti seletada suutsid. Samuti seadis kahtluse alla monetaristide — eelkõige Milton Friedmani tööd ja argument, et rahapakkumine mõjutab inflatsiooni pikaajalises perspektiivis, ning tekkisid uued kriitikad (nt Lucas’i kriitika ja ratsionaalsete ootuste koolkond), mis rõhutasid mudelite mikroökonoomilist korrektsust ja poliitikate mõju ootuste kaudu.
Uus keynesianism ja uus neoklassikaline süntees
Nende väljakutsete tulemusena arendati edasi keynesiaanlikku analüüsi, eesmärgiga anda sellele tugevamad mikromajanduslikud alustõed. Uued keynesianlased selgitasid, kuidas hinnad ja palgad võivad olla jäigad (stickiness) — näiteks läbi lepingu- või menu-kulude ja osade hindade/ palkade aeglase kohanemise (Calvo-pricing, staggered contracts). Samuti lisati mudelitesse monopolistliku konkurentsi elemid ja ootuste rolli selgitavad mehhanismid. Nende tööde põhjal kujunesid dünaamilised, st ohitatud ootustega struktuursed mudelid (DSGE-mudelid), mis moodustavad tänase makromajandusteaduse peavoolu ehk nii-öelda uue neoklassikalise sünteesi. Pärast uue keynesiaanliku koolkonna tekkimist on traditsioonilisemaid neokeyneslasi mõnikord nimetatud vanakeynesiaanlasteks.
Põhimõisted ja tähtsamad autorid
- IS/LM — lühiajaline võrdluspunkt kaupade ja raha turu vahel.
- Neoklassikaline süntees — proovib ühendada keynesiaanlikku lühiajalist analüüsi ja neoklassikalist pikaajalist tasakaalunägemust.
- Sticky prices/wages — seletused, miks hinnad ja palgad ei kohane koheselt ja kuidas see loob nõudlusmõju majandusele.
- Tähtsad autorid: John Hicks, Franco Modigliani, Paul Samuelson, Milton Friedman (kriitik), aga ka Lucas, Kydland ja Prescott ning hilisemad new-keynesiaanlikud autorid.
Pärand ja tänapäev
Neokeynesia mõju on tänapäeval nähtav nii akadeemilises makroteoorias kui ka poliitikakujunduses: paljud keskpangad ja valitsused kasutavad makromudelitega juhitud poliitikat (nt inflatsioonisihtimine, aktiivne fiskaalpoliitika kriisireaktsioonides). Samal ajal on debatt jätkuvalt elav — küsimused mudelite piirangute, ootuste mõjude ja majanduspoliitika tõhususe kohta püsivad tähtsad. Neokeynesism jäi ajalooliselt oluliseks sammuks Keynesi ideede formaliseerimisel ja nende kohandamisel muutuvate majanduslik-eurokraatlike oludega.
Küsimused ja vastused
K: Mis on neokeynesiaanlik majandus?
V: Neo-Keynesi majandusteadus on makromajandusliku mõtlemise koolkond, mis töötati välja pärast Teist maailmasõda John Maynard Keynesi kirjutistest. See sünteesib neoklassikalisi majandusmudeleid Keynesi algse analüüsiga ja kasutab IS/LM-mudelit, et seostada kogunõudlust ja tööhõivet kolme muutujaga, nagu ringluses oleva raha hulk, riigieelarve ja ettevõtete ootuste seis.
K: Kes püüdis tõlgendada ja vormistada Keynesi kirjutisi?
V: Keynesi kirjutisi püüdis tõlgendada ja vormistada rühm majandusteadlasi (eelkõige John Hicks, Franco Modigliani ja Paul Samuelson).
K: Kuidas sai see mudel pärast Teist maailmasõda majandusteadlaste seas populaarseks?
V: See mudel sai majandusteadlaste seas populaarseks pärast Teist maailmasõda, sest seda oli võimalik mõista üldise tasakaalu teooria seisukohalt.
K: Mis põhjustas 1970. aastatel rea arenguid, mis raputasid neokeynesiaanlikku teooriat?
V: Arenenud maailm kannatas samaaegselt aeglase majanduskasvu ja kõrge inflatsiooni all (stagflatsioon) ning Milton Friedmani töö, mis seadis neokeynesiaanlikud teooriad kahtluse alla, põhjustas 1970. aastatel rea arenguid, mis raputasid neokeynesiaanlikku teooriat.
K: Mida lõid uuskeynesiaanlased, et anda keynesiaanlikule makromajanduslikule arutluskäsitlusele mikromajanduslik alus?
V: Uued keynesiaanlased aitasid luua "uue neoklassikalise sünteesi", mis moodustab praegu makromajandusliku teooria peavoolu, et anda keynesiaanlikule makromajanduslikule arutluskäsitlusele mikromajanduslik alus.
K: Kuidas neokeyneslastele nüüd mõnikord viidatakse?
V: Pärast uue keynesiaanliku koolkonna tekkimist on neokeynesiaanlasi mõnikord nimetatud vanakeynesiaanlasteks.
