Stringipoidea — Uus‑Meremaa papagoid: Kea, Kākā ja Kākāpō

Avasta Stringipoidea: Uus‑Meremaa endeemilised papagoid Kea, Kākā ja Kākāpō — ajalugu, ohustatus ja kaitsepingutused.

Stringipoidea on väike Uus-Meremaa papagoidide ülemperekond. Selles on ainult kolm perekonda: Nestor, Kakapo Strigops ja fossiilne Nelepsittacus. See rühm on geograafiliselt ja evolutsiooniliselt tihedalt seotud Uus‑Meremaa eripäraga: kõik elus liigid on pärit sellest saarestikust ja neil on sinna kohastunud erisused võrreldes teiste papagoodega.

Sugukonda Nestor kuuluvad Kea ja Kaka, sugukonda Strigops aga ikooniline Kākāpō. Kõik elusolevad liigid on Uus-Meremaal endeemilised. Kaasaegsed üldnimetused Kea, Kākā ja Kākāpō on samad, mis on algsed māori nimed. Nende lindude eriomadused — näiteks keade uudishimulikkus ja kākāpōde lennuvõimetus — peegeldavad pikaajalist arengut isoleeritud elupaikades.

Lähedal asuvate saarte liigid, Norfolk Kaka ja Chatham Kaka, on viimasel ajal välja surnud; nende kadumine 19. ja 20. sajandil oli põhjustatud inimtegevusest, ulatuslikust elupaikade hävinemisest ja sisse toodud röövloomadest. Nelepsittacus'i perekonna liigid olid fossiilsed papagoid, kes surid välja umbes 16 miljonit aastat tagasi. Kõik elusad liigid perekonnas on ohustatud; inimtegevus on põhjustanud kahe liigi (saareliikide) väljasuremise ja teiste kolmete hõrenemise. Asunikud tõid sisse invasiivseid liike, nagu sead ja opossumid, mis söövad maapinnal pesitsevate lindude mune. Probleemi on suurendanud ka küttimine toidu saamiseks, tapmine põllumajanduses, elupaikade kadumine ja sissetoodud herilased.

Perekond erines teistest papagoidest umbes 82 miljonit aastat tagasi, kui Uus-Meremaa eraldus Gondwanast, ning perekondade Nestor ja Strigops esivanemad erinesid teineteisest tõenäoliselt 60–80 miljonit aastat tagasi. See pikk eraldatus seletab nende unikaalseid anatoomilisi ja käitumuslikke erilisi tunnuseid.

Tunnused ja välimus

Stringipoidea liikide välimus ja suurus varieeruvad. Kea on keskmise suurusega, rohekate ja pruuni toonidega sulestikuga mägipapagoi, kellel on tugev nokk ja suur intelligents. Kākā on metsapapagoi, tavaliselt pruunikaspunase sulestikuga ja helerohelise varjundiga tiibadel. Kākāpō on suur, rassivärvi ja õrnrohelise kirju sulestikuga lind, kelle lennuvõime on kadunud – ta on raske ja lendamise asemel liigub hüppeliselt või kõnnib.

Käitumine ja toitumine

Kea on tuntud oma uudishimu, mängulisuse ja kõrge probleemilahendusvõime poolest; ta uurib ja manipuleerib esemeid, mistõttu teda mõnikord peetakse „mägede röövloomaks“. Kea toitub mitmekesiselt: ta sööb marju, lehti, putukaid, väiksemaid loomi ja inimeste jäätmeid. Kākā on rohkem metsade alliktoidule keskendunud, söödes seemneid, vilju, õietolmu ja parasiitputukaid, sageli püüdes toitu puu kestade alt. Kākāpō on öine ja taimtoiduline: tema toit koosneb peamiselt seemnetest, viljadest, puuviljadest ja taimevarredest.

Paljunemine

Paljunemiskäitumine erineb liikide vahel. Kea pesitseb tavaliselt kaljudel või metsas pesakastides ja pesitsusaeg sõltub toidutingimustest. Kākā pesitseb puuõõntes ja tal on üldiselt üks pesitsuskord aastas, sõltuvalt toidu kättesaadavusest. Kākāpō on erakordselt eriline: ta on üks väheseid papagoid, kes asub hoolitsema sammastel või maapinnal ning kasutab „laulureove“ (booming) kutseid paaritumiseks — isased kogunevad kindlatesse kohtadesse (lekid) ja peibutavad emaseid.

Ohud ja säilitustöö

Peamised ohud on sissetoodud röövloomad (rotid, hiired, kährikud/stoatid, kassid ja opossumid), metsade hävitamine, põllumajanduslik konflikt ja kohati ka bioloogilised invasiivid ja haigused. Inimtegevus mõjutas eriti rängalt maapinnal pesitsevaid liike nagu kākāpō, kelle munad ja poegimised on kergesti röövellastele käidavad. Samuti on mõned liigid tapetud põlluharimise konfliktide ajal või kütitud varasematel sajanditel.

Konserveerimistööd hõlmavad röövloomade tõrjet, isendite üleviimist kaitsealaga saartel, abitoitmist, pesakastide ettevalmistamist ning intensiivset jälgimist ja tervishoidu. Kākāpō puhul on loodud ulatuslik päästeprogramm, mis hõlmab translookeerimist röövloomavabadele saartel paiknevatesse hoiualadele, geneetilist jälgimist ja individuaalset hoolt. Samuti toimuvad Kea ja Kākā kaitseprogrammid, mille eesmärk on vähendada konflikte inimeste ja lindude vahel ning tagada piisav elupaik ja toiduvaru.

Oluline kultuuriline ja teaduslik roll

Need papagoid on Uus‑Meremaa kultuuris tähtsad – eriti kākāpō ja kākā, mille sulgi ja liha on kasutanud māori traditsioonides. Samuti on nad teadusele väärtuslikud: nende evolutsioon ja kohastumused pakuvad teavet sellest, kuidas linnuliigid muutuvad isoleeritud saarikeskkonnas. Fossiilne perekond Nelepsittacus aitab mõista papagoide ajalugu ja Uus‑Meremaa paleoekoloogiat.

Mis saab edasi?

Edasine edu sõltub jätkuvast röövloomade tõrjest, elupaikade taastamisest, rahastusest ja avaliku toe säilitamisest. Piiratud populatsioonide puhul on oluline geneetiline mitmekesisus ja pidev teaduspõhine juhtimine, et vältida inbriidingut ja tagada liigile pikaajaline ellujäämine. Kuigi olukord on paljude liigi puhul endiselt tõsine, on konserveerimisprogrammid näidanud, et sihikindla tööga on võimalik peatada langus ja mõnel juhul populatsiooni stabiliseerida või kasvatada.

Stringipoidea on suurepärane näide sellest, kuidas saareökosüsteemid sünnitavad omapäraseid ja sageli haavatavaid liike — ning kuidas inimtegevus võib neid nii rikkuda kui ka päästa.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Stringipoidea?

K: Mitu perekonda on Stringipoidea?

K: Millised kaks liiki kuuluvad Nestorisse?

Küsimus: Milline ikooniline linnuliik kuulub perekonda Strigops?

K: Miks on kõik elusolevad Stringipoidea liigid Uus-Meremaal endeemilised?

K: Mis põhjustas Norfolk Kaka ja Chatham Kaka väljasuremise?

Küsimus: Kui kaua aega tagasi surid välja perekonna Nelepsittacus välja surnud liigid?

Otsing