Uustööstusriigid (NIC): definitsioon, omadused ja näited

Mõiste uus tööstusriik (NIC) on sotsiaalmajanduslik klassifikatsioon, mida kasutavad politoloogid ja majandusteadlased mitmete riikide kohta üle maailma.

NIC-riigid on riigid, mis ei ole veel arenenud riigid, kuid kellel läheb paremini kui teistel arengumaadel. NIC-riikidel on kiiresti kasvav majandus ja nad ekspordivad palju. NIC-riikides muutuvad paljud asjad riigis kiiresti, sest inimesed maalt kolivad linnadesse, et võtta tööd tehastes.

NIC-del on tavaliselt veel mõned ühised omadused, sealhulgas:

Suuremad sotsiaalsed vabadused ja kodanikuõigused.
Tugevad poliitilised juhid.
Üleminek põllumajanduslikust majandusest tööstusmajandusele, eriti tootmissektoris.
Üha enam avatud turumajandus, mis võimaldab vabakaubandust teiste maailma riikidega.
Suured riiklikud ettevõtted, mis tegutsevad mitmel kontinendil.
Palju investeeringuid välisriikidest.
Poliitiline juhtimine selles osas, kus nad on.
Vähem vaeseid inimesi

Riiklikud nõuandekogud saavad sageli toetust rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, nagu WTO ja muud rahvusvahelised tugiorganisatsioonid. Kuna aga keskkonna-, töö- ja sotsiaalsed standardid kipuvad NIC-des olema oluliselt nõrgemad, on paljud õiglase kaubanduse toetajad propageerinud standardeid nende toodete importimiseks ja kritiseerinud töökohtade allhankeid NIC-desse.

Mis täpsemalt eristab NIC-e?

Uued tööstusriigid eristuvad tavapärasest arenguriikide klassifikatsioonist selle poolest, et neil on selgelt näha üleminek madalamalt lisandväärtuselt töötlevale tööstusele ja ekspordile orienteeritud majandusele. Seejuures paranevad paljudes NIC-des ka infrastruktuur, haridustase ja tootlikkus võrreldes nende varasema arengufaasi ajaga. Samuti kasvab linnastumine ning tekivad suuremad tootmis- ja logistika-keskkonnad.

Miks riigid saavad NIC-ks?

Välisinvestorite huvi: madalamad tootmiskulud ja soodustused toovad riiki otseseid välisinvesteeringuid (FDI), mis arendavad tehaseid ja tehnoloogiat.
Eksportijuhitud kasvustrateegiad: riigid soodustavad ekspordi (nt tekstiili-, elektroonika- ja autotööstus), mis toob valuutat ja töökohti.
Riiklikud poliitikad: sihipärane tööstuspoliitika, hariduse ja infrastruktuuri arendamine ning mõnikord ka otsene toetamine võtmesektoritele.
Globaalne väärtusahela integreerumine: tootmine ja kokkupanek üle riigipiiride võimaldab kiiret majanduse laienemist ja tehnoloogilist õppimist.

Majanduslikud ja sotsiaalsed näitajad

NIC-ide puhul on tüüpilised kasvavad SKP-d vuntsid, töökohtade tõus tööstustoodangus, kasvav ekspordi osakaal SKP-s ning paranevad elatustaseme näitajad, näiteks sissetulekud ja juurdepääs teenustele. Samas võivad püsida ebavõrdsus, linnade ja maaelu vaheline lõhe ning ebakindlad töötingimused mõnes sektoris.

Keskkonna- ja tööstandardite probleemid

Kiire tööstustumine ja konkurentsivõime säilitamine võib viia kiire kliendipõhise tootmise ning nõrkade keskkonna- ja tööjärelevalve mehhanismideni. Seetõttu esinevad sageli probleemid nagu töökaitse puudulikkus, madalad palgad mõnes sektoris, samuti õhusaaste ja veeprobleemid. Rahvusvahelised organisatsioonid ning tarbijarühmad rõhutavad sageli vastutustundliku tootmise nõudmisi ja õiglase kaubanduse standardite olulisust.

Valitsuse roll ja rahvusvaheline koostöö

Valitsusel on kaks peamist rolli: luua eeldused kiireks majandusarenguks (nt investeeringute-, haridus- ja infrastruktuuripoliitika kaudu) ning tagada regulatsioonid, mis kaitsevad töötingimusi ja keskkonda. Rahvusvaheline koostöö – nii kaubanduslepingud, finantstoetus kui ka teadmusvahetus – toetab sageli NIC-ide üleminekut globaalsetesse tarneahelatesse.

Näited NIC-riikidest

Tavaliselt loetletakse NIC-ide hulka riike, mis 1960.–2000. aastatel kogesid kiiret tööstuslikku ja ekspordipõhist kasvu. Sageli mainitakse näiteks Lõuna-Koread, Taiwani, Singapuri ja Hongkongi (mõnikord eristatult) ning hiljem ka Malaisiat, Tais, Indoneesiat, Mehhikot ja Brasiiliat teatud ajaperioodidel. Mõned riigid on NIC-faasi järel jõudnud arenenud riikide statusesse, teised aga seisavad silmitsi nn "keskmise sissetuleku lõksuga".

Väljakutsed ja tulevik

Peamised väljakutsed NIC-idele on: üleminek kõrgema lisandväärtusega majandusse (tehnoloogia- ja innovatsioonipõhine tegevus), sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamine, töö- ja keskkonnastandardite tõstmine ning kaitse globaalsete majandusšokkide eest. Paljud NIC-id peavad ka tegelema demograafiliste muutustega, hariduse kvaliteediga ning kestliku arengu eesmärkide integreerimisega majanduspoliitikasse.

Kokkuvõtlikult on NIC-id majanduslikult dünaamilised ja oluline lüli maailmamajanduses, kuid nende arenguga kaasnevad nii võimalused kui ka riskid, mida tuleb tasakaalustada läbimõeldud poliitika ja rahvusvahelise koostöö abil.

Uued tööstusriigid alates 2010. aastast.

Seotud leheküljed

Arenevad turud
Lendavate hanede paradigma

Grupeeringud:

G8+5
G20 tööstusriigid
G20 arengumaad
BRICS
Järgmine Üksteist

Küsimused ja vastused

K: Mis on uus tööstusriik (NIC)?

V: Uus tööstusriik (NIC) on sotsiaalmajanduslik klassifikatsioon, mida kasutatakse selliste riikide kirjeldamiseks, mis ei ole veel arenenud, kuid mille majandus kasvab kiiremini kui teiste arengumaade oma.

K: Millised muutused toimuvad uusriikides?

V: NIC-riikides kolivad inimesed sageli maapiirkondadest linnadesse, et asuda tööle tehastesse, ning toimub üleminek põllumajanduslikust majandusest tööstusmajandusele, eriti tootmissektoris. Lisaks sellele on üha enam avatud turumajandus, mis võimaldab vabakaubandust teiste riikidega ja mitmel kontinendil tegutsevaid suuri riiklikke korporatsioone.

K: Milliseid ühiseid tunnuseid on NIKidel?

V: NIC-riikidel on tavaliselt ühised tunnused suuremad sotsiaalsed vabadused ja kodanikuõigused, tugevad poliitilised liidrid, üha enam avatud turumajandus, mis võimaldab vabakaubandust teiste riikidega, suured riiklikud ettevõtted, mis tegutsevad mitmel mandril, investeeringud välisriikidest, poliitiline juhtimine oma maailma piirkonnas ja vähem vaeseid inimesi.

K: Kas rahvusvaheline üldsus toetab riiklikke majandusühendusi?

V: Jah, riiklikud majandusühendused saavad sageli toetust rahvusvahelistelt organisatsioonidelt nagu WTO ja muud rahvusvahelistelt tugiorganisatsioonidelt. Siiski on paljud õiglase kaubanduse toetajad nõrgemate keskkonna-, töö- ja sotsiaalsete standardite tõttu propageerinud standardeid nende toodete importimiseks ja kritiseerinud töökohtade allhankeid NIC-desse.

Küsimus: Kuidas mõjutavad investeeringud seda, et teid liigitatakse NIC-ks?

V: Välisriikide investeeringud mängivad olulist rolli riigi liigitamisel NIC-ks, sest need näitavad majanduskasvu potentsiaali, mis võib kaasa tuua suuremaid arenguvõimalusi riigis.

K: Kas kodanikuõigused on uutes tööstusriikides tugevamad?

V: Jah, kodanikuõigused on tavaliselt tugevamad uutes tööstusriikides kui teistes arengumaades, kuna nende majanduskasvupotentsiaal on suurem, mis võimaldab rohkem vahendeid inimõigusi edendavate sotsiaalprogrammide jaoks.

K: Kuidas on õiglase kaubanduse toetajad suhtunud allhangetesse?

V: Õiglase kaubanduse toetajad on üldiselt kritiseerinud töökohtade allhankeid uutesse tööstusriikidesse, kuna nende keskkonna-, töö- ja sotsiaalsed standardid on nõrgemad ja võivad kahjustada töötajate õigusi või ohutuseeskirju.