Taimeputukad (Fulgoromorpha) — määratlus, levik ja tunnused

Taimeputukad (Fulgoromorpha) — määratlus, levik ja tunnused. Uuri 12 500+ liiki, krüptilist kamuflaaži, levikut, kahjureid ja haiguste vektoreid.

Taimeputukad on putukad, mis kuuluvad alamseltsi Fulgoromorpha. Tegemist on tõeliste putukatega (Hemiptera), mida on kirjeldatud üle 12 500 liigi. See grupp hõlmab mitmesuguseid perekondi, näiteks Fulgoridae (nn laternaväljad/lanternflies), Delphacidae, Flatidae, Issidae ja Cixiidae, ning liigid varieeruvad väikestest kuni üsna suurteni.

Taksonoomia ja liigirikkus

Taimeputukate klassifikatsioon põhineb peamiselt tiibade, pea ja nokalaadse imesõltse (rostrum) kuju ning suguorganite tunnuste alusel. Kuigi kirjeldatud on üle 12 500 liigi, arvatakse tegelik liigirikkus olevat kordades suurem, eriti troopikas, kus uusi liike vaadeldakse pidevalt.

Välimus ja kohastumine

Nad on krüptilised matkijad: nende keha kuju ja värvid näevad välja nagu lehed ja muud taimeosad oma keskkonnas. Tiivad asuvad keha kohal katusekujulises positsioonis ning paljudel liikidel on jäsemete või keha servadel karvkesi või vahatatud sekret, mis aitab varjuda või vältida vee kadu. Mõned liigid omavad omapäraseid neupeid või nokaekstensioone, mis võivad meenutada õlekõrt või oksa.

Liikumine ja hüppamismehhanism

Nad kõnnivad kas väga aeglaselt või hüppavad nagu rohutirtsud. Nümfidel on sageli vahatolmu või -platsid ning võimekus kiireks hüppeks. Väga huvitav on fakt, et mõnel rühmal (nt Issidae nümfid) on tagajalgade juurest spetsiaalne biomehaaniline „käigumehhanism” (hammasrattakujuline struktuur), mis hoiab parema ja vasaku tagajala liikumise hüppamisel sünkroonis — see vähendab ebaühtlast pööramist ja võimaldab täpsemaid hüppeid.

Eluring ja käitumine

Taimeputukad läbivad mittetäieliku arenguga metamorfosi: muna → nümf → täiskasvanu. Nümfid elavad sageli samal taimeosal kus täiskasvanud ja võivad mitu korda kotikesi vahetada kuni täiskasvanuks saamiseni. Paljud liigid suhtlevad vibratsioonisignaalse abil, saates taime varsesse või lehte mõõdukaid vibratsioone paaritumisel või territooriumi tähistamisel. Emased paikestavad munad sageli taimekoesse või lehe serva alla, kuhu loode areneb.

Toitumine ja ökoloogiline tähtsus

Selle rühma liikmed on taimesööjad ja elavad kogu maailmas. Enamik toidab taime mahlaga, eelistades floemi või mõnikord ka ksüleemi; toitmise käigus sisestavad nad pikliku imesõltse taime kudedesse. Vähesed neist on otsesed majanduslikud kahjurid, kuid mõned liigid võivad kasvatada ja levitada haigusi: mõned neist on taimehaiguste vektorid. Taimede floemis elavaid fütoplasmasid võivad taimekärbsed toitumisel edasi kanda. Lisaks võivad teatud liigid levitada viirusi ja muid patogeene, mis kahjustavad põllukultuure — näiteks riisi skadeeritust soodustavad Delphacidae liikmed (nt Nilaparvata lugens) on olulised põllumajanduskahjurid Aasias.

Levik ja elupaigad

Taimeputukad elavad kõigis maailma tsoonides, kuid liigirikkus on suurim troopilistes vihmametsades ja rannikualadel. Nad asustavad erinevaid elupaiku: rohumaid, põllumaid, metsasid, märgalasid ning ka haljastusalasid linnades. Paljud liigid on taime- ja pärispaikne-spetsiifilised — mõned eelistavad üksnes kindlaid sugupuid või rohttaimi.

Olulisus inimesele ja ökosüsteemile

Kuigi enamik taimeputukaid ei kahjusta inimesi ega lemmikloomi, on nende roll ökosüsteemis märkimisväärne: nad on toiduks lindudele, roomajatele ja teistele putukatele, ning osalevad taimevahetuses ja patogeenide levikus. Tähtsamad majanduslikud liigid võivad nõuda taimekaitset ja bioloogilise kontrolli meetmeid. Samuti on nende keerukad kohastumised ja hüppamismehhanismid teadusuuringute objektiks, pakkudes mõistmiseks biomehaanika ja evolutsiooni kohta.

• Tuvastusnipid: vaata tiibade kuju ja venatsiooni, pea või nokakujulise välja olemasolu ning nümfide vahaeritusi.
• Kaitse: majanduslikult tähtsate liikide puhul kasutatakse integreeritud taimekaitset, sh kultuuritehnilisi meetodeid, bioloogilisi vastaseid ja vajadusel sihipärast kemikaalset kontrolli.

Otsing