Hutchinson–Gilfordi progeria (HGPS): geneetiline enneaegse vananemise sündroom

Hutchinson–Gilfordi progeria (HGPS) — väga haruldane geneetiline enneaegse vananemise sündroom: põhjused, sümptomid, diagnoos ja viimased uurimistulemused.

Progeria (/proʊˈdʒɪəriə/), mida nimetatakse ka Hutchinson–Gilfordi progeria sündroomiks ja HGPS progeria sündroomiks, on väga haruldane geneetiline häire. Progeriaga sündinud lastel ilmnevad vananemisele sarnased tunnused juba varases lapsepõlves. Nende hulka kuuluvad kasvupuudulikkus, kaalu- ja rasvakoe vähenemine, nahakortsud, juuste hõrenemine ja hallid juuksed või kiilaspäisus. Progeria on üks mitmest progeroidsündroomist. Sõna progeria tuleneb kreekakeelsetest sõnadest "pro" (πρό), mis tähendab "enne" või "enneaegne", ja "gēras" (γῆρας), mis tähendab "vanadus".

Põhjused ja geneetika

HGPS-i põhjustab tavaliselt uus mutatsioon geenis LMNA, mis kodeerib tuumamembraani valke lamini A ja C. Levinud patogenees põhineb spetsiifilisel mutatsioonil (sageli c.1824C>T, tuntud ka kui p.Gly608Gly), mis tekitab ebanormaalse alternatiivse splaissinguga valgu nimega progeriin. Progeriin koguneb rakutuumas ja kahjustab raku struktuuri ning funktsioone, mis stimuleerib enneaegset "rakuvananemist".

Haigus esineb tavaliselt kui de novo (uus) dominantselt toimiv mutatsioon — see tähendab, et see tekib sündimisel ja pole tavaliselt pärilik vanematelt. Harvadel juhtudel on kirjeldatud vanemate mosaiikset kandlust, mistõttu perekondlik nõustamine ja geneetiline testimine võivad olla vajalikud, kui tekib küsimus kordumisriskist.

Sümptomid ja kliiniline pilt

• Kasvupeetus ja kerge sünnijärgne kasvunormist maha jäämine, lühike kehaehitus
• Õhuke nahk, väljendunud naha kortsud, vähenenud alaskude rasv
• Iseloomulikud näojooned: suur peapiirkond, kitsas lõug (mikrognaatia), kõrge ja kitsas nina, väljakujunenud silmapiirkond
• Juuste hõrenemine või täielik juuste kaotus (alopeetsia) ja hallid juuksed
• Luustiku arenguhäired: osteoporoos, liigeste jäikus ja kontraktuurid, hilinenud hammaste lõikumine, võimalikud puusa- ja luumurrud
• Südame-veresoonkonna komplikatsioonid: enneaegne ateroskleroos, südameklapi muutused, koronaararterite haigus, mis sageli põhjustab eluohtlikke sündmusi (südameatakk, insult)
• Muud probleemid: hingamis- ja toitumisraskused, vaevused füüsilises aktiivsuses

Diagnostika

Diagnoos põhineb kliinilisel pildil ja kinnitatakse geneetilise testiga, mis otsib mutatsioone geenis LMNA. Täiendavad uuringud hõlmavad südame uurimist (EHK, EKG, ehhokardiograafia), veresoonte hindamist, luutiheduse mõõtmist, hambaarsti ja ortopeedi konsultatsioone. Pere anamnees ja võimalik vanemate mosaiiksuse kontrollimine on oluline geneetilise nõustamise eesmärgil.

Ravi ja hooldus

HGPS-il ei ole praegu ravivat ravi, kuid mitmete lähenemistega saab parandada elukvaliteeti ja pikendada eluiga. Hooldus on multidistsiplinaarne ja keskendub sümptomaatilisele ning ennetavale ravile:

• Cardiovaskulaarne jälgimine ja profülaktika: regulaarne kardioloogiline vastuuvõtt, riskifaktorite jälgimine; mõnel juhul kasutatakse aspiriini või muid antitrombootilisi meetmeid arsti otsusel.
• Ravimid: üheks olulise edusammuna on farnesüültransferaasi inhibiitor (lonafarnib) näidanud mõningast mõju elulemuse ja veresoonte jäikuse vähenemisel ning on kasutusel HGPS-i ravis; selle kasutamine toimub spetsialistide järelvalve all.
• Toit ja kasv: toitumusnõustamine, vajadusel eritoidud ja toitumisabi, et toetada kasvu ja ennetada alatoitumust.
• Ortopeedilised ja rehabilitatsioonimeetmed: füsioteraapia liigeste liikuvuse säilitamiseks, ortopeedilised lahendused valude ja deformatsioonide leevendamiseks.
• Sümtomaatiline ravi: hammaste ja suuhoolduse probleemide lahendamine, nahahooldus, kuulmis- või nägemislõhe vajadusel.
• Psühhosotsiaalne tugi: perede nõustamine, haridus- ja sotsiaaltoetused ning kontaktid tugigrupiga on olulised nii lapse kui pere heaolu toetamiseks.

Prognoos ja epidemioloogia

Progeria on väga haruldane, esinemissagedus on ligikaudu 1 laps iga 8 miljoni elussünni kohta. Haiged elavad tavaliselt vaid teismeliste aastate keskpaigast kuni kahekümnendate alguseni; keskmine eluiga on umbes 14–15 aastat, kuid see varieerub. Peamine surmapõhjus on enneaegne kardiovaskulaarne haigus (ateroskleroosest tingitud südameatakk või insult). Haigus ei näi olenevat oluliselt rahvusest ega etnilisest taustast.

Uurimistöö ja tulevik

Progeria on aktiivse teadusuuringute keskmes, sest selle uurimine aitab paremini mõista normaalse vananemise molekulaarseid mehhanisme. Käimas on katsealused ravimeetodid, mis hõlmavad geneetilisi lähenemisi, antisense-oligonukleotiide, valgu modifitseerimise blokeerijaid ja mTOR-radade mõjutajaid. Arengud võivad pakkuda tulevikus tõhusamaid ravivõimalusi nii HGPS-iga lastele kui ka vananemisprotsesside üldisema mõistmise jaoks.

Soovitused

• Kui kahtlustate HGPS-i, pöörduge geneetiku või eriarsti poole, et algatada geneetiline testimine.
• Tagage regulaarne kardioloogiline jälgimine ja multidistsiplinaarne ravi.
• Taotlege geneetilist nõustamist pereliikmetele, sest kuigi enamus juhtudest on de novo, võib mosaiiksus mõjutada kordumisriski.

Progeria esmakirjeldati 1886. aastal Jonathan Hutchinsoni poolt ning see kirjeldati iseseisvalt ka 1897. aastal Hastings Gilfordi poolt. Hiljem sai seisundi nimi Hutchinsoni–Gilfordi progeria sündroom.

Küsimused ja vastused

K: Mis on progeria?

K: Kust tuleb sõna progeria?

K: Kui levinud on progeria?

K: Kui kaua elavad progeriahaiged tavaliselt?

K: Kas progeriahaigetel on võimalik saada lapsi?

K: Kes kirjeldas esimesena progeriat?

Otsing