Lõuna-Carolina provints: Briti koloonia, mis 1776 sai USA osariigiks

Avasta Lõuna-Carolina provintsi ajalugu: Briti kolooniast 1776. aasta iseseisvumiseni — Montagu valitsus, Karoliinide areng ja tee USA osariigiks.

Lõuna-Carolina provints (tuntud ka kui Lõuna-Carolina koloonia) oli algselt osa Briti Ameerika Carolina provintsist. Aastal 1776 sai provintsist USA Lõuna-Carolina osariik.

Karoliinid said oma nime Inglismaa kuninga Charles II järgi. Koloonia kandis esmalt nime "Carolana". Karl II oli andnud maa kaheksast aadlikust koosnevale rühmale, keda nimetati Lords Proprietors. 1712. aastal jagunes Carolina provintsi Põhja-Carolina provintsiks ja Lõuna-Carolina provintsiks. Mõlemast provintsist said 1729. aastal Briti kuninglikud kolooniad.

Lord Charles Montagu (1741-1784) oli Lõuna-Carolina provintsi kuninglik kuberner aastatel 1766-1773.

Ajalooline taust ja asutamine

Carolina provintsi asutas 1663. aastal kuningas Karl II, kes andis seda ala Lords Proprietors'ile. Alguses oli provints laialivalguv territoorium, millel oli erinevad asustus- ja majandusmudelid – rannikualad kujunesid merenduse ja sadamate keskusteks, sisemaa oli tihti hõredamalt asustatud ja põllumajanduslikum. Charles Town (hilisem Charleston) loodi 1670. aastal ja sellest sai kiiresti Lõuna-Carolina majanduslik ja poliitiline keskpunkt.

Majandus ja ühiskond

Lõuna-Carolina majandus toetus peamiselt suurte plantaaside peale. Kuivendatud sood ja viljakad jõevallid võimaldasid riisi- ja indigoistanduste edukat arenemist 18. sajandil; hiljem kasvas tähtsus ka puuvillal. Selle majandusmudeli tugisambaks oli orjatöö — tugev sõltuvus Aafrika päritolu orjatööst kujundas provintsi ühiskonda, kui ka kultuuri ja majandust.

Koloonias elas rahvuste ja rühmade segu: Inglise päritolu asunikud, Scotlandist ja Iirimaalt pärit sisserändajad, suur hulk orjatud Aafrika töötajaid ning mitmed põlisrahvad (näiteks Catawba ja Cherokee), kellega suhted olid sageli pingelised ja kestsid nii kaubanduse kui ka relvastatud konfliktide näol.

Konfliktid ja rahutused

Lõuna-Carolina ajalugu sisaldab mitmeid olulisi konflikte, mis peegelduvad nii kohalikes kui ka koloniaalsetes suhetes. Näiteks 1715–1717 puhkenud Yemassee sõda oli ränk konflikt põlisrahvaste ja koloonia vahel, mis mõjutas piirkonna julgeolekut ja asustuspoliitikat. 1739. aastal toimunud Stono ülestõus oli üks suurimaid orjade poolt juhitud ülestõuse Briti Põhja-Ameerika kolooniates ning see muutis märgatavalt kolonistide arusaamu orjade alistamisest ja julgeoleku tagamisest.

Poliitiline areng kuni iseseisvumiseni

Algselt olid Carolina provintsi vallutused ja asustamine korraldatud prostaatiliselt Lords Proprietors'i juhtimisel, kuid rahulolematus omavalitsuse ja kaitsega viis 1729. aastal selle kaheks jagamisele ning lõpuks mõlema piirkonna ühinemiseni kuningliku kontrolli alla – nad muutusid kuninglikeks kolooniateks. 1760.–1770. aastatel – sh Lord Charles Montagu ametiajal (1766–1773) – suurenesid Briti ja kolooniate vahelised pinged, mis tulenesid maksustamisest, kaubanduspiirangutest ja haldusotsustest. Need pinged eskaleerusid lõpuks 1770. aastatel iseseisvusliikumiseks.

1776 ja edasine

1776. aastal kuulutasid Lõuna-Carolina kolonistid – koos teiste 12 kolooniiga – Ameerika Ühendriikide iseseisvuse. See tähistas provintsi üleminekut kuninglikust kolooniast uue vabariigi osariigiks. Järgnenud Ameerika iseseisvussõjas oli Lõuna-Carolina oluline lahinguväli: piirkond nägi mitmeid suuri lahinguid ja Briti vägede sissetungi (sh Charleston'i vallutamine 1780. aastal), mis avaldasid riigile ja selle elanikele rasket mõju.

Pärand ja tähtsus

Lõuna-Carolina provintsi pärand kajastub tänapäeva USA edelaosa ajaloo- ja kultuuris: arhitektuuris ja linnaplaneeringus (eriti Charlestonis), põllumajanduslikus traditsioonis ja Lõuna identiteedis. Samas jääb provintsi ajalukku ka pärand, mis seondub orjanduse ja põlisrahvastega suhtlemisega ning nende pikaajaliste tagajärgedega ühiskonnas. Provintsi arengud 17.–18. sajandil aitasid kujundada nii regionaalset majandust kui ka poliitilisi suhteid, mis lõpuks viisid osalemiseni Ameerika iseseisvusliikumises.

Otsing