Pripjat — mahajäetud Tšernobõli linn: ajakapsel ja radioaktiivsuse oht

Pripjat — Tšernobõli mahajäetud linn: nõukogude aja ajakapsel, hülgaesemed, sürreaalne atmosfäär ja püsiv radioaktiivsuse oht — avastamiseks ja ajaloohuvilistele.

Pripjat (ukraina keeles При́п'ять, Pryp "iat') on mahajäetud linn Põhja-Ukrainas. See asub Kiievi oblastis, Valgevene piiri lähedal ning ligikaudu mõne kilomeetri kaugusel Tšernobõli tuumaelektrijaamast. Linn rajati 1970. aastatel töötajate ja nende perede elukohana ning kasvas kiiresti — enne kohest mahajätmist 1986. aastal elas seal umbes 48 000 inimest. Pripjat hüljati massiliselt pärast 26. aprilli 1986. aasta Tšernobõli õnnetust, mis jäi ajalukku kui üks raskemaid tuumareaktoriõnnetusi.

Ajalooline taust ja evakuatsioon

Pripjat oli eesmärgipäraselt ehitatud linn tuumajaama töötajatele ja nende peredele: korterelamud, koolid, lasteaiad, haigla, ujula ja meelelahutuspaigad (kuulus on näiteks Pripjati lõbustuspargi ratas ja bumperkärud). Päästetööd ja evakuatsioon algasid kiiresti, kuid radioaktiivne saastumine oli juba levinud laiemalt: ametlik evakueerimine linna elanike jaoks toimus peamiselt 27. aprillil 1986 ning piirkond kuulutati välja eraldatud tsooniks.

Mahajäetuse kujunemine ja praegune olukord

Tänapäeval on Pripjat sageli nimetatud muuseum, mis näitab nõukogude aja linnaplaneerimist ja katastroofi mõju — paljud hooned on praktiliselt muutumatult alles: kortermajade tühjad toad, koolitoad, haiglate seadmed, laste mänguasjad ja isiklikud esemed. Mõned hooned ja paigad on nii tugevalt saastunud, et neisse sisenemine on keelatud või ohtlik.

Loodus on hääbuva linnaruumi tagasi võtnud: puud ja põõsad on kasvanud läbi asfaldi, metsikloomad liiguvad tsoonis vabalt ning teadlased uurivad seal elurikkuse taastumist ja pikaajalise saastumise mõjusid.

Radioaktiivsed isotoobid ja kestvus

Saastuse oht ei ole ühtlane — erinevad radioaktiivsed isotoobid käituvad erinevalt. Näiteks radioaktiivsed isotoobid nagu tseesium-137 ja strontsium-90 lagunevad aja jooksul (mõlema poolestusaeg on ligikaudu 30 aastat), mistõttu nende aktiivsus väheneb aastakümnete jooksul, kuid võib siiski jätta maa ja hooned ohtlikuks pikkadeks perioodideks. Teatud actinoidid ja plutooniumi isotoobid võivad olla ohtlikud väga pikka aega (mõnes kohas sadu kuni tuhandet aastaid), mistõttu mõned piirkonnad ja lokaalsed nn „kuumad kohad“ jäävad püsivaks riskiks.

Ohud ja ohutusnõuanded

Kuigi mõnele alale pääseb tänapäeval sisse ja korraldatakse giidiga ekskursioone, ei ole Pripjat „turvaline“ koht pikaajaliseks elamiseks. Liikumisel ja viibimisel tuleb arvestada kiirgusdoosiga — selleks kasutatakse kiirgusdosimeetreid, mis mõõdavad kiirgust. Peamised ohud külastajale on:

• kiirgus (eelkõige kuumades piirkondades);
• struktuuride ebastabiilsus — mahajäetud hooned võivad olla lagunenud ja ohtlikud;
• saastunud tolm ja pinnas — vältida esemete puudutamist ja kaasa võtmist;
• infrahügieen ja vigastused — meditsiiniline abi võib olla piiratud.

Ohutuse tagamiseks soovitatakse külastada ainult ametlikelt ja litsentseeritud giididelt juhendatavatel ekskursioonidel, kasutada kinniseid jalanõusid ja mitte puudutada või kaasa võtta mälestusesemeid. Dosimeetri olemasolu ja juhiste järgimine vähendavad riski; samuti on oluline piirata viibimise aega kõige kontaminatsiooniga aladel.

Kahjulikud toimingud ja õiguslikud piirangud

Tšernobõli tõkestusala (tuntud kui 30 km tsoon) on endiselt eraldatud ja selle kasutamist reguleerib Ukraina riik. Tsooni sissepääs ilma loata on keelatud. Mitmed turismifirmad ja teadusasutused saavad luba korraldada kontrollitud külastusi ning teadlased jätkavad piirkonna uurimist ja dekonaminatsiooni (puhastamise) meetmeid seal, kus see on võimalik ja mõistlik.

Sarkofaag ja New Safe Confinement

1986. aasta hädaolukorra järgselt ehitati reaktori 4 ümber ajutine sarkofaag (tuntud ka kui „kihtvarjualune“), mis pidi piirama radioaktiivsete ainete emissiooni. Hiljem, aastakümneid kestnud ettevalmistuse ja ehituse järel, paigaldati sellele uus ja vastupidavam kate — New Safe Confinement, mis valmis 2016. aastal ning vähendas oluliselt reaktori edasist ohtu.

Külastamine tänapäeval

Pripjat ja Tšernobõli ümbrus on tänapäeval ligipääsetavad ainult organiseeritud viisidel ja vajavad eriloa taotlemist. Paljud inimesed külastavad seda kohtadest ajaloost huvitunult, fotograafiahuvilistena ning teaduslikel eesmärkidel. Külastused annavad võimaluse näha aja „ajalookapslit“, kuid olulise punktina tuleb meeles pidada, et see on samaaegselt ka ohtlik koht — respekt, ettevaatlikkus ja ametlike juhiste järgimine on kohustuslikud.

Pripjat on tõsine meeldetuletus tuumaõnnetuse tagajärgedest: see on nii ajalooline mälestuskoht kui ka teaduslik uurimisobjekt, kus hinnatakse ökoloogilist taastumist, kiirgusriske ja inimeste ohutuse tagamise võimalusi tulevikuks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Pripjat?

K: Millal toimus Tšernobõli õnnetus?

K: Kui palju inimesi elas Pripjatis enne selle mahajätmist?

K: Miks Pripjat hüljati?

K: Millal Pripjat rajati?

K: Kas Pripjati külastamine on ohutu?

K: Kui kaua kestab radioaktiivsus Pripjatis?

Otsing